Hingikuu tulõtas miilde…

 
Varra lätt pümmes ja ilma kiskva külmäs. Inemise hoitva rohkõmb kodosainu vahelõ. Hää, saa rohkõmb ummiga üten olla.

Märdikuu om üteliidsi hingikuu, tõõnõ kuupäiv om kogoni hingipäiv. Seo kuu tulõva iks miilde nuu, kes omma kunagi mi man olnu. Ütest umast kallist hingekesest taha ma tan kõnõlda.

Rinne Leilit vai hõigunime perrä Tutit vast mäletäse võrokõsõ viil häste, olku et tulõval suvõl saa timä ärminekist 25 aastat. Aig om kipõ kaoma.

Mullõ oll’ tä hää tüüseldsiline. Väega häätahtlik ja kõgõ rõõmsa olõkiga, kuigi elu oll’ tälle valusiid vopsõ küländ jaganu. Täl oll’ illus lauluhelü, noorõn laulsõ tä ansamblin ja Võru miihikoori iin solisti, ildamba pikkä aigu naisikoorin.

Tuti kõnõl’, et laulmisõ iist om tä ütskõrd latsõn ka tappa saanu. Tõõsõ latsõ lätsi märti juuskma, a timä käändse kõrdsiussõst sisse. Lassõ sääl kõlada märdi- ja kadrilaulõl, tõisilgi laulõl. Mõni uulidsa päält kuultu lorilaul trehväs’ kah sekkä – kost algkoolilats pidi tiidmä, et ei kõlba.

Kontsõrt võeti häste vasta ja kodotiil kõlisi antu sendi rõõmsalõ karmanin. A samal aol olti koton murrõn, kohe lats kattõ.

Ku esä peräkõrd kodo jõudnu latsõ käest kuulsõ, et tuu oll’ Mustvee kõrtsin rahvast lauluga lõbustaman, tuudi vitsakimp. Leili esä tiinse Mustvee politsein. Perreliikmõ es tohe politseinigulõ häpü tetä, sääne oll’ kirotamada säädüs. «Raha esä käest är es võta, a manits’, et nii ei olõ illus,» kõnõl’ Tuti.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit