Mõtsan tassa puskar tsilgus…

 
Miis kündse kodu lähkül põldu, a mõtsan oll’ täl puskaritegu käümä pantu. Tuuaig es piä puskari ajamisõl inämb vahetpidämäldä man pasma, avit’, ku all tuld kohendit ja jahutaja sisse aig-aolt vett valit. Niimuudu sai kattõ asja – kündmist ja koduviina ajamist – kõrraga tetä.

Kogõmada samal aol müüdä tiid sõitnulõ katõlõ miilitsäle jäi silmä, et mõtsast nõsõs suitsu. Nä lätsi kaema ja löüdse puskariteo. Miilidsämehe otsusti, et uutva är, kes mano tulõ. Pia tull’gi miis katõ pangiga. Miilidsä käsi mehe külänõukokku seletüskirja kirotama. Ja miis kirot’ niimuudu: «Näi, et mu mõtsast nõsõs suitsu. Haari kats pangi viiga ligi. Pelksi väega, et mõts palama lätt. Ku mõtsa jõudsõ, näi hoobis, et kats miilitsät ajava sääl puskarit.»

Seletüskiri ai miilitsil har’a vereväs. Ega säänest juttu kiäki ülembist es usu kah. Pitsitedi miist vahtsõst, timä umma seletüst es muuda. Timä koton tetti läbiotsminõ, a midägi kahtlast es löütä. Aparaat üten puskariga viidi muiduki üten.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit