Kokkosadanu koolilaud

 
Kasaritsa naanõ kõnõl’ luu umast kooliaost. Tä kasvi üles Tarton ja käve sääl koolin. Lugu esi om timä eesti keele ja kirändüse oppajast – viiekümneaastadsõst mehest. Timä oll’ nõudja, nigu üts õigõ kuulmeistri piätki olõma.

A täl oll’ halv muud vihatsõs saia. Maahajahtuminõ võtt’ aigu. Ummamuudu nättüs oll’ tä jämme portfell. Nõrgakõsõ es jõvva säänest üleski nõsta. A oppaja oll’ hään sportlikun vormin. Ku tä klassi tull’, linnut’ joba ussõ mant portfelli oppajidõ lavva pääle.

Lugu esi juhtu säitsmendän klassin. Säitsmendit oll’ kats. Paralleelin olli latsõ kontrolltüü halvastõ tennü. Selge, et opmada. Sääne värk ai oppaja vihatsõs. Järgmäne tunn oll’ tuun klassin, kon käve taa luu kõnõlõja. Vihadsõ näoga astõ kuulmeistri ussõst sisse, linnut’ portfelli lavva pääle… ja laud sattõ kokko. Kur’avaimu poiskõsõ olli lavvajalgu seest kinnitüskruvi vällä käändnü. Nika ku lauda es liigutõda, püsse tuu ilostõ pistü. Mis edesi saa, es julgu kiäki mõtõlda…

«A oppaja nakas’ naarma. Ja timä naar omgi tuu, mille taa vana lugu meelest ei lää,» köütse kõnõlõja jutuotsa kokko.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit