Supilugu

 
Kutsõkoolin olli kokas opman päämidselt tütrigu, nuurmiihi oll’ näide hulgan ütsikit. Mille õkva sääne ala, tuud tiidse nimä esi. Pall’o hoitsõ kõrvalõ Vinne sõaväest. Kuul oll’ kuul ja tütrigel kah silmärõõmu. Mõnikõrd tekkü nuuri vaihõl lämmämb läbisaaminõ. Ütest paarikõsõst tan juttu tulõgi.

Supikiitmise praktikumin tull’ supp kiitä hinde pääle. Supipaa panti podisõma. A ku supp valmis, tull’ poiss kausiga uma tütrigu mano ja arvas’, et täl es õnnistu vast hääd suppi kiitä. Noorõ kõnõli kokko, et nõstva mõlõmba supi tütrigu paast. Ku oppaja sis hinnet pandma naas’, sai poiss kõvastõ kittä ja hindes viie. Tütrigu supi kotsilõ ütel’, et säändse mekildä lurri iist üle kõhna kolmõ ei saa panda. Tütrik imeht’, kuimuudu üten paan kattõmuudu supi valmis saava, a jätse tuu hindä tiidä.

Kuul sai läbi ja noorõ jäiväki ütte. Naanõ oppas kokatarkuisi kursuisil. Ütel säändsel oppusõl tä talopernaisilõ umma supiluku pajat’ki.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit