Poliitik tulõ!

 
Vanaimä Võromaalt oll’ jäl pojalatsi – kolmõ väiku poiskõsõ mano Tartomaalõ kutsutu. Vanaesä oll’ kah lubanu sinnä tulla.

Kell joba pall’o, vanaimä naas’ murõtama. Mõnõ ao peräst ütel’ keskmäne pojapoig Otto, et vanaesä tull’. Vanaimä kai aknõst vällä, a autot es näe. «Vanaesä tull’ jalaga,» oll’ latsõl vastus nigu varnast võtta. A vannaessä kah es olõ nätä. «Vanaesä läts’ kuuri ala,» sellet’ poiskõnõ. Vanaimä muhat’ säändse vastusõ pääle, es ütle midägi ja naas’ süvvä tegemä. Pia oll’gi automürinät kuulda. Vanaesä ütel’, et täl läts’ jah aigu rohkõmb, ku arvada võisõ.

Perän kõnõl’ vanaimä vanaesäle: «Mi suurõn perren om egäüts umma tüüd rahulidsõlt tennü. Nüüd om märke, et noorõn põlvkunnan om kasuman poliitik. Otto om kõgõst kolmõ ja poolõ aastanõ, a võlss nigu mõni vana poliitigamiis. Esi om nii ausa näoga, et nakka vai uskma.»

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit