Eläväst luudusõst
RMK ehk riigimõtsa majandamisõ keskus piät silmä pääl pidämä tima ala pääl olõvil tulõplatsõl. Tulõpuu tuvvas kohalõ, et mõtsa es rüüstätü. Üte kotussõ pääle ilosa järve man puid tuvvõn jäi RMK-miis sääl puhkavidõ nuuri miihiga juttu ajama. Juttu tull’ suvõl Koiva jõõ lähkün sisse säädnüst vikakaarõ seltskunnast. Näide tulõk mi kanti käve suurõ käräga, perän es kuulõ näist midägi. RMK-miis sellet’, et tuli oll’ näil kõik aig palanu, egä päiv pidi tulõpuid vidämä. Ja jutu lõpus ütel’ viil: «Nii pall’o pallit naisi ma ei olõ viil ütekõrraga nännü.»
Üts järve veeren olnuist miihist kõnõl’ taa jutu koton umalõ naasõlõ edesi. Naanõ naas’ lõbusalõ naarma, sis ütel’: «Tuli piät palama ja mõtsa hoitma, tuu jaos tulõ iks silm pääl pitä. A ku silm näge viil midägi muud, ega säälgi midägi halva es tohtnu olla. Üts luudus kõik.»