Üts kurat tan om A

 
Kooliaig naas’ jäl pääle, nigu taa om aost aigu olnu. Põnnõv om kullõlda vannu mälestüisi. Koolin piät kõgõpäält opma lugõma ja kirutama ni rehkendämä. Egäl oppajal omma uma nipi.

Üts mu tutva oppaja lõigas’ vällä suurõ paksu paprõ pääle tsehkendedu kassi, et tuu tsiidsu kannu otsan oppasi latsi lugõma. Ku aabits läbi sai loetus, oll’ kassil kah uma tüü tett. Tõõnõ tutva oppaja naas’ kirotamisõga pääle õkva edimädsel pääväl. Tä pallõl’, et egäüts kirotasi tahvli pääle suurõ A tähe. Egäl latsõl julgust es olõ, mõni es mõistaki. Tahvli sai A tähti täüs, egäl kirotajal sääne, määne vällä oll’ tulnu. Üts poiskõnõ, kes es olõ esi kirotanu, saistas’ pääle vahetunnikellä tahvli mano, näüdäs’ näpuga üte esieränis armõdu tähe pääle ni ütel’: «Üts kurat tan om A!»

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit