Illos võlssminõ

Mustlasõpoiskõnõ tekk’ koolin pahandust: segäsi tunni, jätse ülesantu tükü opmada, kiusas’ tütrikkõ. Oppaja and’ imäle päivigu kaudu kõgõst halvast tiidä.

A imä es mõista eesti kiilt, pere oll’ Võrolõ tulnu Lätist. «Rommikõnõ, loe, mis om kirotõt,» ütel’ mustlasõnaanõ. «Koolioppaja kirotas, et Rommi om väega hää lats,» sellet’ poiskõnõ. Ja niimuudu egä märkusõ pääle. Nika ku oppaja kodo tull’ ja uma kirotusõ imäle ümbre pandsõ. Võlssmisõ iist sai poiskõnõ vasta tagaotsa tsähmäkü.

Imä es lüü last kõvva. «Säänest võlssmist oll’ hää kullõlda. Ma looda, et pojal nakkas elon häste minemä, ku tä nii ilosalõ võlssi mõist,» arvas’ mustlasõnaanõ.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit