Viieaastadsõlt tüükotus olõman!

Viieaastanõ Oskar eläs üten vanõmbidõ ja noorõmbidõ velekeisiga maal. Näide kodo man om tüükoda. Sääl miildüs poiskõsõlõ olla.

Hindä meelest om tä küländ suur, et massinidõ värgist arvu saia. Ütskõrd kuulsõ Oskar miihi arotaman, et tüükotta om vaia tüümiist. Niimuudu oll’ kuulutanu vallaleht. Oskar küsse esä käest, kas tä võinu sinnä tüüle minnä.

A esä arvas’, et poig piäs uno Paaveliga esi kõnõlõma. Uno Paavel om tüükua umanik ja pääleki Oskari suur sõbõr.

Järgmine päiv uutsõ poiss värte man, kunas uno Paavel üte tõõsõ mehega jutu är lõpõtas. Ku tuu vabas sai, küsse väiku Oskar peris julgõlt, kas saa tüükotta tüüle. «Muidoki saat. A inne piät sa kuuli minemä ja kooli är lõpõtama,» ütel’ lahkõ uno Paavel. Poiskõnõ oll’ lõpmalda õnnõlik.

Perän kododsõ aroti asja. Vanaimä, kes oll’ külän, arvas’, et nii häste ei käü egäüte käsi. «Koolin käümine ei olõ alanugi, ku tüükotus joba olõman. Midä ütlese nuu mehe, kes tüüldä omma ja poodi takan pasva,» märgot’ timä.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit