Veidünõudja võrokõsõ

Poig tull’ pääle eriolokõrra lõppu maalõ vanõmbilõ küllä.

«Kuis eletü om?» tundsõ tä huvvi.

«Mis tan iks. Püssemi koton, nigu käsk oll’,» sellet’ imä.

«Ti jo Vinne-aigsõ inemise, sis kõik es päseki vällämaalõ. Parhilla omma vällämaa Vinnemaa ja Läti kah, sääl om nigunii käütü,» arvas’ poig. Ja maal om tüü kah tetä. Ku aigu om, võit juturaamatut lukõn, televiisorit kaiõn ja raadiot kullõldon miilt lahuta. Niimuudu ei lää elo müüdä.

Pojal oll’ hää miil, et võrokõsõ omma nii veidünõudja. Pääasi, et hirmsat koroonat ligi es lasõ.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit