Lambaralli

Seo mälehtüse kõnõl’ mullõ lellätütär Õie umast latsõpõlvõst. Tä oll’ sis säitsmeaastanõ ja veli kolm aastat noorõmb.

Imä saatsõ latsõ lambakarja. Latsõ tulli uma tüüga häste toimõ. A ütskõrd pässi lamba latsi leeväkoti mano ja seivä võiuleevä är. Latsi miil oll’ väega hallõ.

Üts lammas tull’ tagasi, luutsõ viil söögipoolist löüdä. Nika ku tä leeväkoti kallal pussõrd’, pand’ lats’kõnõ tälle uma kuhti ümbre kaala ja nöpsi kinni.

Lammas läts’ joosuga tõisi mano, a lamba hiitü seldsilidse mundrit näten ja panni kah juuskma. Alas’ lambaralli, millele es paistu lõppu.

Peräkõrd pässi nöps vallalõ ja kuht pudõni maaha. Väsünü olli lamba ni lambakar’usõ, kes pidi üten juuskma, et kari lakja es juusknu.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit