Viipütün pidolõ
Kamp küläpoissõ tahtsõ Vinne aol tutva sünnüpääväle minnä, a tii sinnä oll’ pikk. Nä sai kaubalõ viipütü (veetsisterni) juhiga, kes üüses autot tüükua mano vei.
Luuk massina pääl tõugati kõrvalõ ja ütstõõsõ takan hüpsi poisi tühjä püttü sisse. Luuk kinni ja läts’ki sõidus. Kõik olõs laabsalõ lännüki, ku tii pääl ei olõs miilits autot kinni pidänü.
«Kas olõmi peräle jõunu?» kostsõ pütü seest ku tõrrõpõh’ast kellegi helü. Hallõ vahelõjäämine lõppi nii, et sohvõr pidi juhilua är andma ja priiküüti saanu küläpoisi edesi uma jala pääl astma.
Ku võmm oll’ minemä sõitnu, kor’as’ autojuht, kinkal oll’ lubatu iks tüükua mano är sõita, poisi tii päält vahtsõst üles ja vei nä iks pidomajja är.