Elotarkust praktikandilõ
Brikatiirikursusõ mano käve ka katõnädäline praktika. Liinatütrik pidi uma praktika tegemä Eesti kavvõmban otsan kolhoosi suurfarmin. Sääl arvati, et noorõl inemisel olõs hää ka kuunolõkist ossa võtta. «Opit elotakust,» arvas’ esimiis.
Suurfarmi kuunolõkil arotõdi tüüasju. Keskiäline naanõ, kes eläjile süütä ette vidäsi, pidi rassõt kärro tõukama. Käro oll’ vana ja vaivat, ederatas lopõrd’ all. Tuuperäst oll’ säändse tüü pääle rassõ inemist löüdä. Naanõ oll’ vahtsõt kärro nõudnu, a pidi iks vanaga läbi ajama.
Ütel kuunolõkil, ku tä umast murrõst jäl kõnõl, lõpõt’ tä sõnavõtu süämetävvega: «Ku minno tüüle kutsuti, lubati kuu ja tähe taivast alla tuvva, a nüüd ei saa eski redelit, et esi näile perrä minnä!»
Nii tulõt’ uma tüüelo algust päält kolmõkümmet aastat tagasi miilde ammuskinõ praktikant. «Kuldsõ sõna!» arvas’ tä söödävidäjä välläütlemisest.