Märdikuu tsukõlus

Seo jutu kõnõl’ mullõ tutva Kasaritsa naanõ. Ütel nädälivahetusõl käveva nä mehega kotost tsipa kavvõmbal välän. Kodo tagasi sõitõn vei tii Lasva järve mano. Nä mõtli ujoma minnä.

Ujomisrõivit üten es olõ, a sai ilma kah. Vesi tundu edeotsa jahhe, a vii seen kattõ külmätunnõ är. Õhk oll’ lämmi, uma 10 kraati plussin. Naanõ pand’ tähele, et purdõ pääl olli kellegi suurõ likõ jalajäle – kiäki oll’ inne näid tsukõlnu.

Sis näkk’ naanõ, et tiirata pite tulõ järve viirde meesterahvas, ja ujjo kavvõmbalõ. A tuud näkk’ naanõ külh, kuis kaldõ pääl miis kükäs’ maaha ja kumbas’ vett. Tsusas’ käe vette tõõsõ kõrra viil. Ai sis hindä pistü ja läts’ tiirata pite tagasi sinnä, kon arvada tä talo oll’.

Ku paaril autuga sõit kodo poolõ edesi läts’, aroti nä tuud vii kumpamist. Es märgi midägi vällä. Las täl pääleki olla! A tuud tiidvä kimmäle, et märdikuu tsukõlus oll’ hää nii iholõ ku ka meelele. Näüdäs’, et elon omma uma salahusõ ja kõkkõ ei piäki tiidmä.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit