Viinaravi
Keskkoolilõpõtaja alõvigu keskkoolist oll’ täüsiälidses saaman. Pito ette valmistama naas’ tä joba varra. Lähkün külän, kon sõbõr elli, oll’ kotus, kon pidolaud katta ja perän magama minnä. Üts lahkõ papi lubasi puskari kah tetä. Olku tävveline täüsmiihi värk! Vanõmbit inemiisi sünnüpääväle es kutsuta, õigõ näil vaia nuuri pidopidämist nätä. Suurõ kauplõmisõ pääle lubati sünnüpäävälatsõ ja sõbra noorõmbil vellil tulla.
Sünnüpäiv oll’ lustilinõ. Ku pidolidsõ hummogu üles tulli, tundsõ nä hinnäst peris kehväste. Sünnüpäävälats lask’ suutävve vett, tollõl oll’ puskarimekk man. Salat kah puskari mekiga! Ütskõik, millele keele külge pannit, selge puskar… A nuu noorõmba velekese ellivä kõgõlõ väega suurõ osavõtlikkusõga üten ja nii nä hinnäst vällä anni. Inne ku kiäki näid säändse tsurkmisõ iist nuhelda olõs saanu, kattõ noorõmba poisi nigu tuul tarõ poolõ. Pidoliidsil es jää kah muud üle ku kodo kakku.
Ammuskinõ sünnüpäävälats om parhilla suurõ perre esä. Joodikut timäst es saa ja poja-tütre kasvi kah kodo iinkujol kõrralidsõ. Ku suur osa säändse olõgi kujonõmisõl täüsiälidses saamisõ «viinaravil» võisõ olla, jäägu egäüte otsusta.