Hää hõnguga kraam
Ku mi sõsaraga väiku latsõ ollimi, kõnõl’ esä meile umast nuurusõaost. Tä elli perrega Kasaritsan Kööri talon ja tedä kutsuti Kööri Ruudis.
Võro liinan oll’ laat. Sinnä läts’ pall’o rahvast, Kasaritsa poisi kah uma kambaga. Kül oll’ laadu pääl kõkkõ värki: koomuskitegijit, lõõtsmoonigumängjit, kaartõ päält kaejit. Oll’ näpomiihi ja lõbusit naisi kah. Kõik pruuvsõva laaduliidsi käest rahha kätte saia.
Üte putka man oll’ perädü hulga rahvast. Inemise olli sis säändsesama nigu parhillaki: iks taheti tuud vällämaa kaupa. Putkan müüdi neläkandiliidsi väega hää hõnguga tükükeisi.
Kaupmehe jutust Kasaritsa poisi arvu es saa, tuu es olõ Eestimaa miis. A inemise kõik osti ja poisi mõtli kah, et ku taal kraamil nii hää nuhe om, sis om täl kimmäle hää mekk kah. Egäüts oll’ laadu jaos rahha kor’anu, tuu iist saiva nä osta tükükese tuud vällämaa kaupa.
Ku poisi perän laatu kodo poolõ kõndsõ ja üle raudtii är sai, otsusti nä hää kauba är pruuvi. Mekk es olõ nii hää ku hõng, a tuust huulmada käve kõva süümine. Peräkõrd ütel’ üts: «Poisi, kurat, seo om jo siip!» «Mis taa muu ku siip,» jäi Ruudi kah nõuhtõ, selle et kõigil suu vatuti pään.
Üts poiss oll’ ostnu kats tükkü ja kõik är kah söönü. Ku tull’ edimäne puhm pääle surnuaida, karas’ tä puhma taadõ. Tuu värk, miä timä seest sääl vällä tull’, oll’ kõkkõ muud ku hää hõnguga kraam.