Lumõ lõhn

 
Kas sa lumõ lõhna tunnõt? Sääne küsümüs tull’ noorõlõ oppajalõ miilde, ku lumi maaha sattõ ja tuu küsümüs herät’ timä pään üte mälehtüse. Tä oll’ viie aasta iist tulnu kuuli oppajas ja sai kõrraga klassijuhatajas kah. Tedä viil karistõdi, et seon klassin omma parra juurigu.

Ütel talvitsõl pääväl lätsi nä klassiga Tartu tähetorni ekskursioonilõ. Näidega üten olnu kogõnumb kuulmeistre läts’ tähetorni kontorilõ sõitu vormistama, latsõ üten noorõ klassijuhatajaga jäivä vällä ussõ taadõ. Sääl naas’ näil õigõ pia külm ja ikäv oll’ kah. Nika ku üts poiss hõigas’: «Kas sa lumõ lõhna tunnõt?»

Tuupääle läts’ säändses andmisõs, et maa oll’ must. Viu ja vops, linnas’ lumõpall suusamütsü külge. Viu ja vops, vahtsõnõ lumõpall linnas’ kampsikaalast sisse. Ja nii tükk aigu, nika ku üts tähetorni tüütäjä näkk’ ja ütel latsilõ: «Määndse ti olõti, nigu lumõmöldri! Kas teil siin mõni oppaja kah om?»

Nuur oppaja astsõ julgõlt vällä ja ütel’: «Ma olõ, ja ma olõ viil klassijuhataja kah näil!» Tüütäjä es mõista muud tetä ku pääd raputa.

Mõni aasta ildampa sai nuur oppaja tunnustusõ: tä nimmati maakunna kõgõ parõmbas sotsiaalpedagoogis. Pääle tuu oll’ tä vabariigi kõgõ parõmbidõ oppajidõ siän är nimmatu. Hää oppaja mõist iks latsiga nii tegeldä, et ei jätä näid kur’a ilma kätte nuhelda ja võtt, ku vaia, esi kah lumõlahingust ossa.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit