Kolm luku suurõ juhi ja oppaja ärminekist
«Üle maa laotus raske lein,» kiroti tuukõrd päävälehe ja kõnõl’ raadio. Oll’ 1953. aasta kevväi, ku Stalin kuuli.
Opsõ tuul aol Suu-kooli neländän klassin. Peeti aktust ja mu iin istõ viiendä klassi Siinakõnõ, kiä iksõ kõva helüga ja lurist’ nõnna. Nii es kuulõki ma juttu, midä Stalini surmast kõnõldi, selle et pidi lurinat kullõma. Pääle aktust küsse ma Siina käest: «Sul om iks vist esä Stalinist väega hallõ?» Siina kärät’ vasta: «Mis esä, ullis olõt lännü vai! Mul tull’ miilde uma vanaesä, kes kah är kuuli.»
Suu-kooli majan oll’ latsiaid kah. Sääl oll’ kommõ, et kõgõ pääle süüki tennässivä latsõ kokka, ütlivä: suur teno kokatädile. Juhataja pallõl’ tuul pääväl üteldä: suur teno Stalinilõ! Osa latsi võtsõ oppusõ umas, a osa es võta. Nii kostugi päält süüki koorin: suur teno kokatädi Stalinilõ!
Kolmas lugu juhtu üten Kesk-Eesti koolin, kon direktri oll’ umbvinläne. Miis oll’ täl eestläne ja direktri ütel’ kõgõ, ku oll’ vaia midägi kõnõlda: «Kül Juhan räägip.»
Seokõrd oll’ provva hindä üles löönü, selle et kontrolli käve kaeman, kuis aktuisi peetäs. Juhan lugi sis Stalini eloluku ja tähtsämpi sammõ timä elotiil. Ku tä vakka jäi, ütel’ direktri umalt puult: «Väga rase, väga haige!» Tuu pidi tähendämä, et Stalin oll’ rassõlt haigõ. Kõik kullõja panni peopesä näo ette, et naaru es olnu nätä.