Loi kunagi ütest pühäst raamatust luku, miä läts’ mullõ sügävähe henge. Jutt kõnõlõs tuust, kuis elli kunagi üts perekund: imä, esä ja poig. Nä kaiva tihtsäle aknõst vällä ja poig nägi säält ütte suurt mäke.

Poig tahtsõ iks sinnä mäe mano minnä. Lõpus sai tä esä nõuhtõ ja nä lätsiki. Mäe mano jõudõn ütel’ esä pojalõ: «Kulla poig, võta minno üskä ja vii üsän üle taa mäe.» Poig kai esäle suuri silmiga otsa ja ütel’, et om tollõ jaos viil pall’o väikene, et essä üsän üle mäe viiä. Nii nä tulliva kodo tagasi. Kävevä viil paar kõrda ja kõik aig tulliva sammamuudu tagasi.

A poiskõsõl jäi tuu asi hindä sisse piinama ja tä küsse imä käest nõvvu: «Midä ma piät tegemä? Esä mul suur miis, taht, et ma võtas tä üskä ja viis üle mäe.» Imä küsse vasta: «Ku ti sinnä mäe poolõ lätsiti, kas ti umavahel kõnõlit ka midägi?» Poiskõnõ selet’, et näil oll’ nii suur suuv sinnä mäe mano minnä ja kaia, mis sääl ümbretsõõri sünnüs, et nä es kõnõla midägi, näil oll’ minekiga kipõ. Tollõ pääle soovit’ imä pojalõ essä viil kõrd mäe mano minemä kutsu ja umavahel tii pääl kõnõlda.

Ku nä ütshummok vahtsõst minemä naksi, võtsõ poiskõnõ jutu üles ja nä kõnõliva umavahel egäsugutsit asju, kõnõliva juttõ. Tuu jutustamisõ man es tunnõki nä, kuis olli joba mäe mano jõudnu. Kävevä niimuudu üle mäe, vahepääl istõva, puhksiva ja mugu kõnõliva. Esä ummi juttõ, poiskõnõ ummi.

Mu jaos om taa luu seen otsalda oppus. Ku mi tan maa pääl kuun elämi, sis om iks hää kõnõlda ummi lugusiid. Kõnõlda hindä läbielämiisi, kullõlda tõisi ummi. Arota noidõ üle. Ja noist ka mõni kirjä panda, et ku peräst mõni mi umatsist tuud kirätükkü lugõ, saa tä mõtõlda, määndsit asju om inemiisiga sündünü, mis om olnu noidõ põhjusõs. Vast ka löüdä noist häist juttõst hindäle mõni mõttõterä, mink pääle märgota, mõttõterä, miä avitas päivä ilosambas ja pääväpaistõlidsõmbas muuta.

Vast kasvatasõ säändse jutu ka suurõmbat armastust noidõ inemiisi vaihõl, kiä naid lugusiid omma kõnõlnu ja kiä noist kullõmisõ ja lugõmisõga luku mõistva pitä.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit