Ma sündü paksu mõtsa seen ja väikust pääst olliki mu suurõmba sõbra ja mängoseldsilidse sitika, mutuka, kunna, tsirgu – kõik, kes ümbretsõõri olli. Ka puu, miä mõtsan kasviva, ja lilli, miä häitsivä. Hindä mälehtämise perrä sai ma edimäst kõrda liina, ku olli nelä-aastanõ.

Tuuperäst om mu jaos tävveste selge, et inemine om luudusõ osa, sammamuudu elläi nigu tsiga, kits, põdõr, kala vai ütskõik kes. Küsümüs om õnnõ tuu, ku pall’o kellelegi mutsu päähä om antu.

A ma ei olõ seoniaoni nännü üttegi ulli eläjät. Ja mu meelest om eläjil mõnõ kotussõ päält rohkõmb tarkust ku inemiisil. Mille muidu om nii, et keväjä ei tulõ ütski tsirk siiä inne, ku luudus lupa pessä tetä. Ja ku Aasian oll’ tuu suur tsunami, olli eläjä kõik tuusaos lännü, ku lainõ tull’. Õnnõ inemine läts’ vii viirde kaema, mis nüüd juhtus.

Pall’o inemise, kiä maalõ puhkama tulõva, ei jää kõgõpäält kullõma tuud, kuis ümbretsõõri rüärääk hellü tege, ritsik laul vai sisask tsiristäs imeilosat viit. Tuu asõmõl pandas määnegi pläräkast tüüle.

Seo aastavahetusõ aigu juhtu mul eläjidega esieräline lugu. Tahtsõ minnä Munamäele vahtsõt aastat vasta võtma, a kuigi läts’ niimuudu, et jäi minemädä. Mõtli, et talo mant torn paistus, lää vällä, kae mäe veere pääl, mis sünnüs.

Ku jõudsõ paar minotit pääle süäüüd vällä, näi ja kuulsõ säänest tulõvärki ja paugutamist, määnest varõmb kunagi Haanin kuulnu es olõ. Pini oll’ väega hirmunu, kõndsõ mu kõrval. Ku ma aiast vällä lätsi, jäti pini aida sisse.

Äkki tundsõ: kiäki juusksõ vasta jalga. Kai alla: jänes. Tükk aigu kaimi tõnõtõõsõlõ otsa, kumbki es saa arvu, mis nüüd. Sis läts’ jänes umma tiid.

Ku tarrõ tagasi lätsi, sis 15 minoti joosul joosi kolm hiirt lõksi. Lõks om sääne, miä jätt hiire ello, vei nä vällä. A pinil oll’ arvada hindäga niipall’o tegemist, et hiire pässivä eloga.

Koroona-aigu naksi mõtlõma, et luudus andsõ joba aastavaihtusõ aigu märku, et midägi hullu om tulõman, tulõ valmis olla. Luuja puult oll’ antu inemiisile väega õigõ märk: tulkõ katõ jalaga maa pääle tagasi, austagõ sedä paika, mis meile antu om.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit