Kunagi väega ammu Antsla polikliinikun. Külm talvõsüä ilm. Külmäpühhi ei olõ külh viil koolilatsilgi, ammu sis viil polikliiniku rahval. Tüül omma arstikõsõ, õekõsõ ja registratuurin istus kah väiku lahkõ naanõ. Ussõst tulõ hädäline vanamammi. Ütles uma nime ja jääs arstitarrõ kutsmist uutma. Mammil om sällän pia maani palit, midä tä uutmisruumin päält är ei võta. No vanainemise asi, haigõ viil pääleki, saa hää registraator asjast arvu. Ku tohtri manu kutsutõs, lätt mammi sinnä kah «täüsmundrin».

Tohtri ei saa jo õkva ravitsõma nakatõ. Inne taht tä haigõt säält kaska seest nätä kah. «Olkõ hää, võtkõ rõivist vallalõ,» tulõ tohtri suust. Ja mõnõ sekundi peräst tä näge – vanamammi sais sirgõlõ ku soldan, pään paks villanõ rätt, jalan põlvini vildi, a vahepääl ei olõ mitte midägi. Siinkotsal ma jo võlsi. Kõik, mis tohtril vaia, oll’ jo olõman, vähämbält memmekese meelest.

Panga Milvi

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit