Pia om aig, ku inemise nakkasõ jäl paukõ taiva poolõ laskma. Perämäidsil aastil om iks terve joulukuu egä õdak pauku kuulda ja taivan tuld nätä olnu.

Ku ma poiskõnõ olli, tetti pauku kattõ muudu. Üts võimalus oll’ visada eterniiditükke tullõ. Tuu tekk’ väiku paugu ja kildakõsõ lintsivä tulõst vällä. Esi pidit kohegi kivi taadõ är pagõma, et eterniidikildakõisiga pihta es saanu. Tõnõ paugutegemise moodus oll’ pia säänesama: tullõ tull’ visada tühi dihlofossiputõl. Tuu tekk’ mõnikõrd kõvõmba paugu ja linnas’ kah tulõst vällä, a tuu iist es piä väega pagõma, pihtasaamisõ võimalus oll’ pall’o väikumb ku eterniidiga. A mõnikõrd tull’ dihlofossipudõlist lihtsäle tsoss.

Aig om edesi ja paugutegemine lihtsämbäs lännü. Läät puuti, ostat hindäle paugukraami ja mugu lasõt: piu ja pau! Õnnõgi üts küsümüs jääs: minkjaos? Om tuu egävädse nuurusõ takanajaminõ (tahtminõ kõgõs elos poiskõsõs jäiä) vai kistumada tahtminõ tõisilõ umma rikkust vällä näüdädä. Jah, tõtõstõ, ma saa, mul om võimalus umma rahha taivalõ laskõ ja tuud saa-i jo hindä teedä jättä!

Põhjuisi, mille võinu paugu tegemädä jättä, om hulga. Kõgõ selgembä noist eläjä ja sõa iist pagõja, kiä pauku pelgäse. Eterniiditükke ja dihlofossipudõlidõga mi jo inämb pauku ei tii. Mille mitte ka muudsamb paugutaminõ perrä jättä.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit