Sünnü perrä olõ edimädse vabariigi lõpuotsa vällälasõ. Varsti nakas’ sõda. Tuust aost mul hindäl mälestüisi ei olõ. Õnnõ imä jutu perrä olli mullõ hirmsale miildünü paugu. Ildamba tulli joba puuklotsõst as’a, vanaesä tett luuvurr ja tinasoldani. Süvvä miildü kõkkõ, kon makõ mekk man. A tuu es mõo häste hambilõ.

Inne kuuliminekit võtsõ imä mu käekõrvalõ ja ütel’, et nüüt tulõ minnä tohtri manu. Minnä oll’ pikk maa müüdä ruusatiid. Iks mitmit kilumiitrit. Kivikese lätsi kõgõ kängä sisse. Päiv paistu, oll’ lämmi. Peris är vässü.

Jaoskunna tohtripunkti pei abielupaarist tohtri Kadaja (Kattai). Miis oll’ opnu hambatohtris, a naanõ oll’ ämmäimänd. Üle katõ pidivä nä tohtõrdama kõiki tõbitsit. Nä olli joba sis väega vana, arvada sis noorõmbit es olõ kostki võtta.

Päämidses hambatohtri tüüriistas olli tangi. Nukan saisõ ka imelik riistapuu, miä paistu vällä rohkõmb voki muudu, a periselt pidi olõma hambapuurmisõ massin. Et puur ümbre naanu käümä, pidi tuud jalaga sõkma, nigu vanaimä vokki. Ega tuukõrd es olõ egäl puul viil eelektrit.

Tohtri kai mu hamba üle ja ütel’, et neo omma piimähamba ja tulõva vällä kaksata. Imäl nakas’ hallõ ja tä ütel’, et vast and kuiki paranda – kül nä tulõva ütskõrd eski är, ku õigõ aig käen. Tohtri jäi pia nõuhtõ ja provva oll’ joba valmis «vokki» sõkma, ku sai äkki kutsõ kohegi vahtsõt ilmakodanikku vasta võtma.

Tohtri käskse imäl ederuumin uuta. Ütel’, et poiss om joba suur miis ja kül nä saava hakkama. Tuu «suur miis» nõstsõ minnu kõrvupite õkva pilve veere pääle. Esi pruuvsõ kõrras viil «vokki» sõkku. A jalg tekse jonkadi-jonkadi ja käsi käve saman taktin. Nii oll’ rassõ puuriga hambamulgulõ pihta saia. Lõpus jätse «voki» sinnäpaika ja võtsõ tangi. Käve raksahus – silmist lei tulõkibõnid, oll’ vallus. A ega suur miis es saa olla nannipunn. Ikma naada kah es kõlba. Ja nii tervelt neli kõrda. Es jätä perrä inne, ku oll’ lakõ plats. Esi ütel’: «Är murõhtagu, varsti tulõva vahtsõ.» Õnnõ tuu jätse ütlemäldä, kuna tuu varsti peräle jõud.

Sügüse lätsi kuuli uma hambilda suuga ja keväjä tulli sama targalt. Tõisil latsil tulli hamba üteviisi, a mul ei midägi. Oll’ joba hirm, et ei tulõki ja piägi jäämä pudrusüüjäs. Tõsõ naksi minnu kutsma ätis. Täämbädsel pääväl olõs «ätt» tähendänü hoobis midägi muud. A tuukõrd tähend’ kimmäle vanamiist. A ma es taha olla vanamiis – ma tahtsõ olla suur miis!

Läts’ aigu mis läts’, a järgmädses sügüses naksi ka mul edimädse hamba aigupite tulõma. A vanamehe nimi jäi külge viil pikäs aos. Kasvi suurõs, a suurmehes ei olõ saanu täämbädse pääväni. Vähembält nii ei olõ minnu kiäki nimmanu. A või-olla tuu aig om viil iin.

Leinusõ Arvo


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit