Ütskõrd mehe lõpõtiva nellägeske tüü ja kaiva, et võtva pääle tüü lõppu viina kah mõnõ pitsi. A kohe minnä?

Tõsõl puul tiid oll’ surnuaid ollu, mehe lännü sis sinnä, et hää vaiknõ kotus. Nakanu sääl napsitama.

A nigu naa mehe iks, ku viina saava, sis nä nakkasõ petmä. Üts oll’ ütelnu: «Kas ti tahat, ma aja surnu kõik havvast üles! Lää surnuaida ja aja surnu üles.»

Tõõsõ mehe kiti takka, et tahtva külh. Lännüki surnuaida ja hõiganu: «Marss, üles, mis ti siin makat!»

Ja kuuldunu äkki, et kiäki ütles: «Mis üles! Ma sullõ näütä! Vai mi tulõmi üles? Kae, et kaot siit!»

Tuu miis oll’ nii hirmu täüs lännü ja pandunu joosuga surnuaiast kodu poole. Mehe hõiknu, et kos sa joosõt, kae takka kah. Tuu es olõ takka kaenu, muudku lidunu kodu poolõ. Pandsõ joosuga kodu ja naanõ oll’ kaenu, et vet no viinalõhna om jah, a hää kül, et miis kodu tull’. Aga es olõ julgunu tä naasõlõ kõnõlda, et timäl sääne juhus oll’.

Asi oll’ niimuudu, et üts mutikõnõ oll’ tulnu surnuaida – järgmäne päiv oll’ surnuaiapühä – ja koristanu havva ärä ja kaenu: «Mis ma vana inemine sinnä kodu lää, ma süü uma võileevä ärä ja panõ pääkese kalmu pääle ja olõ tan. Suvõüü om lühükene ja sis ei olõ mul enämp hommuku tagasitulekit surnuaiapühäle.»

Õispuu Aimi

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit