Meil Aakrõ külän elli miis nimega Oskar, kutsuti Ossis. Sääne muhhe miis. A nüüt om koolnu. Tä oll’ häste avitaja, käve kõik aig küsümän, kas om api vaia.

Ossil oll’ traktor ja olli Laine, Taimo, Malle, Elve ja Kaja maalapi, kon tull’ avitaman kävvü. Keväjä kardohkavirksit ajaman, muldaman, sügüse valla ajaman.

Oll’ 2001. aastaga süküskuu lõpp. Ma ütli Ossilõ, et ku tä lätt naisilõ ajama, ajagu mul kah kardohka üles, nigunii sõit müüdä.

Aigi. Kõgõpäält oll’ edimädse virkse ilostõ ajanu, a perän, ku Aakrõ päält tagasi tull’, ai vahtsõ virkse. Ku lätsi põllu pääle, näi, et kõik kardohka olli poolõs, neli virgest. Vesi tull’ silmä. Korssi nuu iks kah üles. Esi mõtli, kuis Oss kardohka no nii är lahksõ.

Es lääki pall’o aigu müüdä, ku Oss tull’ kotost mu poolõ. Oll’ nännü, et traktoril ei olõki saha man tsõõri all, är kaonu. Hoitjapolt üten kontramutriga oll’ vallalõ päsnü, nii sis tsõõr pässigi alt är minemä. Oll’ videlnü Aakrõ puult tullõn Ägli tii perve pääl. Oss vei tsõõri kodo, ütel’, et tege kardohkaajaja kõrda, hummõn tulõ vahtsõst.

A tuusama päiv tull’ Oss viil mu poolõ, oll’ joba tsipa sapsunõ, üten oll’ Lõunamaisõ putõl. Küsse mu käest, kas ma ei olõ väega kuri tä pääle, et niimuudu läts’ kardohkidõga. Lubasi iks asõmõlõ tuvva. A ma ütli, et olõ-i vaia. Mis mul iks, Oss tull’ jo Lõunamaisõga umma tüüd andis pallõma.

Järgmädsel pääval ai sis kül ilostõ kardohka vallalõ ja kardohkamassin oll’ kah üten jupin.

Seo om olnu lugu.

Linderi Kaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit