Nätäl inne sügüse alostust ja umma 60. sünnüpäivä om KAUKSI ÜLLE uman ateljeegaleriin kesk Obinitsa küllä ja kraam, et küläliidsi vastavõtmisõs tarõ kõrran olnu. Uuri kiränigu käest, määndse mõttõ ja tegemise täl parhillatsõl aol pääd täütvä.
* * *
Miä om sul perämädsel aol är tettü, plaanin ja midä sa parhilla ülepää tiit?
Seo suvi oll’ peris kirriv. Oll’ peris pall’u sündmüisi ja küläliidsi mi galeriin. Saiva valmis mõnõ loomingulidsõ asja. Kõgõpäält um meil Obinitsa Uus teater tõist huuaigu, eelmine aasta mängiti mu näütemängu «Põhitüü». Nüüt mängiti näütemängu «Nigu nõidus».
Sis sai valmis CD «Üülaul», kon omma mu luulõtusõ ja Evari viie. Tuu om ansambli Baaba ja Ka, mis meil kolmandat aastat tegutsõs. Kävemi koguni hingämislaulupidul loitsu tegemän ja Pärnu kirändüsfestivalil ja galeriin esinimi suvõl vahepääl koguni neli kõrda päävän.
Ja valmis sai ka luulõkogu «Vaest lätt üle», viimädse aasta luulõtuisist.
Sünnüpäävä aigu om tulõman su sünnüpääväkonvõrents. Midä om sääl plaanin näüdädä ja minkast kõnõlda?
Mul sääl ei olõki sõnavõttu märgitü, kullõ rohkõmb, midä tõsõ kõnõlõsõ. Mõtli, et tegele tõisi kunstõga. Panõ vällä väiku näütüse umast 40 raamatust, mis om kas esi kirutõt vai kon ma olõ osalinõ olnu. Sis panõ umast käsitüükogust vällä nii hindä tettüid pakutrükün asju ku ka noid seto ja võru käsitüüasju, mis mul kogunõnu umma. Ja õdaku tulõ umma kokakunsti kah näüdätä.
Ku kaet parhillast ilma ja ello, määndse mõttõ sul tulõva?
Nall’a saa kõik aig. Nii nall’akas um, et ku vahepääl ütsindä olõ, sis kah naara. Mõtlõ vällä määndsegi andsaku asja ja peräst tulõ vällä, et nii tuu umgi. Väega pall’u viskas täämbäne päiv 1990. aastil nättüid asju sisse. Ildaaigu tegi Uguri Kadri Võrumaa Teatajalõ intervjuud Võru raadio aigõst. Ja sõs, ku kõnõlimi talongõst, et es jakku kütüst, et majju es kütetä… Vinnemaa oll’ sõs kah midägi jälleki kinni käändnü. Eski muud paistus jäl tullõv 1990. aastidõ uma. Moeaokirjun paistussõ nuu suurõ patšokkõga pintsaku. Nii um.
Midä sa arvat, kohe tuu elo või käändä lähembäl aol?
Vanga ja Mang tiidvä noid asju parõmbalõ. Ku ma noid asju perrä jutustasi, olõssi tuu jutt tunduvalt kahvatumb.
Mis sa mõtlõt, ku kuulõt sõnna «puit»?
Ma lää väega vihatsõs, mu vererõhk lätt õkva korgõmbas. Tuu um mu jaos üts väega vallus kotus. Üts edimäne raamat, mis ma elun folkloorist ja etnograafiast lugõsi, um Viirese Antsu «Puud ja inimesed». Luudusõpõtusõ olümpiaadi jaos soovitõdi toda lukõ. Sääl oll’ ilustõ kirän, mis egäst puust tetä saa ja mis täst um aoluulidsõlt tettü, midä um usutu – kõik tuu lugu um üts kompaktnõ tervik.
Mu vanaesä, kedä ma nännü ei olõ, oll’ mõtsapraakli ja vanaunu puusepp. Vanavanaesä tegi puuluitsit. Unulõ oll’ kah opatu, kuis puiõga ümbre tulõ kävvü. Tä oll’ õigõl aol saanu kooli mu vanaesä käest kätte ja tiidse, kuna määnest puud võtta. Kõik puuriida pidi olõma ilusa, kõik koristõdi är… Kõiki puiõ man mõtõldi, inne ku kirvõga kallalõ minti. Nigu sääne sükäv austus oll’ mu kotun egäsugudsõ puu vasta.
Tartun luulõklubin Vile olli ma 1980. aastidõ keskel üts Kaplinski Jaani opilaisist. Timä ütel’ joba sis, et om üts hirmsa asi, mis sünnüs – puud nakatas järest rohkõmb puidus ütlemä. A ku puu ütlemi puidus, sõs tä om nigu matõrjal ja puu hing kaos är. Tuul aol teimi nall’a, et puitpää ja küttepuit… Nüüd om tuu asi lännü iks tävveste põrguligus: puitpää kõnõlasõki küttepuidust. Vanaaigsõt kappi, mis om tammõpuust, üteldäs tammõpuit.
Kaplinski üts ristisõtu oll’ puidu vasta, ma taha tuud jakada, a ei tiiä, kuis.
Kas säändse asjo ümbrenimmamisõga proovitas mõnt võlssmist käkki?
Jah. Ku mõts võetas maaha, üteldäs tuu kotsilõ mõtsamaa vai «uuendus», kukki periselt omma kannu. Ausõna, tuu «mõtsamajandaminõ» om sama ull’ sõna nigu «loomõmajandus».
Loomõmajandus om sääne, et om üts luulõtaja, kes ei saa palka, piät olõma esihindä mänedþer, hää olõssi, ku mõistassi esi uma raamadu är kujunda ja kiilt toimõnda. Hää olõssi, ku tä olõssi autujuht ja täl olõssi autu – saassi raamadu ka puutõ piten lakja vitä.
Sõs tä piässi mõistma viil raamadupidämist ja olõma projektijuht. Inämbüse noist ma olõgi. Ku tahat ellu jäiä, piät tukõv olõma.
Ull’uisi om viil, näütüses tuu «lugu». Umma suurõ ettevõtlusnõustaja, kes ütlese, et mõtõlgõ vällä lugu! Hõrna Aare küsse näide käest joba 25 aastakka tagasi, kas võinu pruuki ka mõnt olõmanolõvat luku vai piät kimmäle vällä mõtlõma? A õks nõudas mugu luku ja luku, mis lugu teil seoga um ja tuuga um.
Kuis sõs jäiä luulõtajas? Sa uman viimätsen raamatun kirotat veidükese tuust luulõsoonõst, mis nakkas kinni kuioma, ku sõda om, nigu lehmä utar jääs kinni. Kas luulõtaja saa, ku tälle sääne and om antu, luulõtamada jättä?
Ma olõ veidükese erivariant, tuuperäst, et olõ opnu aokirändüst. Kiruta vahepääl aokirändüslikke esseesid kah. Viil olõ ma rahvaluulõga tegelnü ja suta rahvaluulõþanrin är laulda mõnõ laulu. Armasta ka näütemängu kiruta ja proosat, tuud viimätsel aol külh veidemb.
Tuu om nigu sääne ketas, mis püürdles. Vahepääl um luulõtamisõ kotus, vastavalt aolõ, sõs um aokiräniku kotus, sõs um näütekiräniku uma. Harva um proosakiräniku uma – sõs om vaia suurt mälumahtu ja et kiäki ei sekä. Mõttit ja matõrjali om juba kuhjaga, a tuu nõud säänest aigu, et lihtsäle ei tii muud, ku kirutat.
A näütes Betti Alver päält tuud, mis kõik timäga juhtu, lihtsäle es luulõta. Timä tõlksõ. Inne ku Eesti vahtsõst vabas naas’ saama, sõs tull’ «Korallid Emajões».
Nii et um sändsit juhussit kül, et inemine jääs vakka, nigu olnu nõgõl kurgun. A noh, ma vaihta þanrit. Ma vakka ei jää!
Küsse Rahmani Jan
Kesk umma mäke. Kauksi Ülle timahava suvõl Rõugõn suvõülikooli matkapäivä vidämän. Kabuna Kaile pilt