Sõbrapäiv võinu olla egä päiv.

Märgutami, kuis olla toes tutvilõ, kiä ütsindä jäänü.

 
Päiv käü jo peris korgõst ja ku ta hennest tõnõkõrd pilvi vahelt selgembält näütäs kah, sis võit tähele panda, kuis rahvas virgõmbadõ käümä ja kõvõmba helüga kõnõlama nakas. Näo olõs kah nigu vähä rõõmsamba.

Joba tetäs juttu siimneist ja ettekülvmisest, kilemajust ja pendreist, olkõ pääle, et targõmba, kiä omma aastõid taivast, pilvi ja egasugutsõid ilmamärke hoolõga tähele pandanu, tiidvä kõnõlda, et enne jüripäivä ei saa tinavaasta viil lumõstki vallalõ. A medägi peat inemisel uuta olõma ja ku jõulu müüdä ja esiki tsia-aasta jo vasta võet, mis sis muud uuta ku keväjet!

Arvada, et tuud aastaiga omgi täämbä egal puul rohkõmb nätä ja puutõ ligi esiki nõnaga tunda – lillilõhn! Sõbrapäiv ei olõ külh rõõmsast juhtumisest algusõ saanu, a siiä mi manu om ta siski jõudunu sääntse päävänä, ku ütstõsõl külän käüdäs, kuukõ küdsetäs ja ostõtas, lille ja kompvekke kingitäs. Meile sobis ta kesk säänest külmä- ja tõnõkõrd ka likõvõitu aigu külh vääga häste. Ja tulõtas vast mõnõs aoski miilde, et ütstõist võisõ rohkõmb meelen petä ja avita.

Peris tihti lätt mu aknõst tasahaaval müüdä päält katsõkümnene memmekene, kepp kummangi käen ja väikene sälläkott turja pääl. Nii astus taa ummi haigõidõ põlviga vaivalisõlt hooldõkodu poolõ, et sääl konagitsele naabrinaasõlõ tükükene aigu seltsis olla ja taalõ mõni paremb suutäüs kostis viiä. Tuud minekit om hää ja ka hallus kaia. Tii om jo nilbõ ja konarlik, alasi hoia aknõ man hinge kinni, et vanainemine õmõta maha ei satas. Põra tä liigus viil esi ja joud tõsõlõgi häämiilt tetä, aga ku ta mõnõ kondi murd, mea sis külh saa… A minemäldä ei taha hää inemine mitte jättä, olkõ ilm vai tii määne taht.

Avita ja olõmist parembas tetä ei olõki alasi nii lihtne, ku tõsõl murõ suur. Juhtu ildaaigu jutu pääle naasõga, kel oll’ tervüs vahepääl peris hõel. Kõnõli, et olõs kah tahtunu nüüd rohkõmb jäl inemiisi sekkä, aga ei tihkõ häste, selle et tõsõ nakasõ kõik küüsümä, kuis tervüs om, ja halõtsõma… Ja et taal om tuuperäst halv tunnõ, et ku haigõs jäi, sis liiku tuu halv uudis maailma ruttu üle küla ja tedä tiise kõik, kedä ta esiki es tunnõ. Sääntsest asjast ei olõ tukõ, hoobis halvõmb om olla. A kõlista vai küllä kutsu ei taha nüüd kiäki, nigu häbendeldäs. No mis tetä, tiidvä jo mõnõ suurõ, üle riigi liikva seitungi tegijä kah, et halv uudis lätt vääga häste pääle, aga ku kelgi häste lätt, tuu ei «müü», nigu üldäs…

Aga täämbä om sõbrapäiv ja taa võisõ jo olla hommõn ja ülehommõn… Pendreid kaiba ei saa viil niipea, vast märgutami tõnõkõrd, kui aigu enämb, vällä, kuis olla toes mõnõlõ tutvalõ, kiä murhõga ütsindä jäänü.


Nõlvaku Kaie,
Harglõ kihlkunnast peri märgutaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit