Istu sannatrepi pääl ja kullõ kontsõrti. Ümbretsõõri kostus kõrvu hulga esierälist muusikat. Pääle tulõ tunnõ, nigu olõs kõik maailma tsirgu võtnu platsi tansaman puiõ pääl. Nä tegevä säänest sümfooniat, mille kõrralikus kullõmisõs piät olõma mu umast hulga treenitümb kõrv.

Midägi olõs seon kontsõrdin nigu vahtsõt. Kuigi taa piäs olõma keväjä ja suvõl egäõdakunõ asi, lövvä hinnäst mõttõ mant, et olõ säändse tsirgulaulu vahepääl jo är unõhta jõudnu. Kas tõtõstõ saa midägi nii võimsat meelest är minnä?

Vai omma naa täämbädse ao ilmaelo raami ja etteant reegli ka mullõ selges tennü, et kontsõrti saa kullõlda õnnõ saalin vai lava päält vai sis internetist, nigu perämädsel aol kombõs.

Tan sannatrepi pääl istõn tunnõ äkki suurt tahtmist hinnäst köüdüssist vabas tõmmada. Kaia ja kullõlda keväjäst heränemist, otsi säänest läbielämist, miä ilmangi meelest es lännü. Luudus om mullõ seo massulda kontsõrdi andnu, ja mitte õnnõ mullõ. Tii kõrva vallalõ ja kullõ!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit