Tohtri hindasõ, et päält 90% inemiisist halutas sälg – seoilma-ao eloviis ei passi sälgroodsulõ. A ku sälä alomadsõn jaon läävä luutsõõri ehk diski uma kotussõ päält är, sis nä nakkasõ närve pitsitämä. Tuust tulõ põrguhalu, millest mõnõl juhul avitas valla õnnõ kirurgi väits. Kats võrokõist kõnõlõsõ umast kogõmusõst.

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 
 

Maamiis kannahtas viimädse minotini

«Ma esi, vele, esä, külä päält mitu inemist – kõigil om sälläga sama hädä,» kõnõl’ Urvastõ kihlkunna Kärgula külä miis Arulepä Ain (39).

Ain om maamiis ja tege maatüüd. Tüükotus om täl Toftani saeveskin: istus arvudi takan ja kaes, et palgi iks õigõ kõrra perrä lavvus lõigatas.

Edimäst kõrda oll’ Ain sälläga hädän kümme aastakka tagasi. «Sälg jäi kangõs,» selet’ Ain. «Lätsi perretohtri mano, tuu saatsõ röntgenihe. Pildi päält oll’ nätä, et disk om paigast är.»

Perretohtri saatsõ Aini taastusravvi tegemä. «Tei harjutuisi ja sai kõrda,» selet’ miis. «No ega tuu disk uma pääga paika es lää. Sälg oll’ iks vaihõpääl kangõ, sis sei tablette.»

A seo aasta keväjä tull’ kõva pauk. «Õkva imädepääväl,» ohas’ Ain (timä perren kasus kolm last). «No ei tiiäki, kas sai külmä – käve tüü man hammõ väel välän palkõ nõstman – vai liiku disk selle, et kõtt läts’ iist är ja sälg sirgu.» Ain oll’ tervüsligult süümä naanu ja mõnõ kuuga 25 killo maaha võtnu.

Kõgõpäält lei kõva valu puusa. Nigu miis iks, mõtõl’ Ain, et külh tuu esi üle lätt. «A ku nakas’ joba jalga ajama, kõlisti perretohtrilõ, et vast om määndsestki kreemist api,» kõnõl’ tä.

Tuu jutu pääle kammandõdi Ain kõrraga tohtri mano. Tetti pilt ja võrrõldi kümne aasta tagotsõga – disk oll’ viil millimeetri kavvõmbalõ, vasta närvi nihkunu.

Tohtri kirot’ vällä unigu tablette. «A nuu es avida ja kolmandal nädälil läts’ jalg peris alt är,» selet’ miis. Tuu kolm nädälit oll’ tävvelik põrgu. «Istu es saaki, tüü man saagsõ sis pakkõ poolõs ja pildsõ egäle poolõ,» kõnõl’ tä.

Nigu miis iks, kannat’ tä nikani, ku inämb es jõvva. Sis kutsõ vele appi ja lassõ hinnäst Põlva kiirappi sõiduta. «Ma iksõ valust, naanõ Maili iksõ kah,» kõnõl’ tä.

Kiirabimassin vei Aini õkva Tartohe haigõmajja. «Sääl käve toron (MRT-massin – UL) är ja säält nuu pildi tulli. Tetti nätäl aigu valuravvi – süste,» selet’ tä. «Noorõ taastusravitütrigu naksi oppama, et liiguta nii vai naa. Minno tõmmati sällävinütämise pingiga lae ala. Ma viil naarsõ tohtrilõ, et tuu om nigu lambatapmispukk. Tohtri küsse, kas om kogõmuisi. Ma ütli sis vasta, et koton tii kõik aig lambilõ niimuudu.»

Tohtri pakk’ lõikust. «A oll’ paraadilõ minek ja touksimi lõikusõ edesi,» kõnõl’ Ain. «Tuu kah, et puu olli vaia tetä ja kardok panda, a pääle oppi ei tohe jo kuu aigu istugi.»

Ain nakas’ hoolõga võimlõma ja olõminõ om lännü nii hääs, et tablette olõ-i vaia võtta.

«Ku valu sisse lüü, viska kõrraga pikäle maaha ja nakka vehkmä,» selet’ tä. «20 minutiga saa kihä lämmäs.» Tohtri sooviti kõgõ inämb kõtulihassit trimmi. «Kasvai üte minodi päävän hoiat hinnäst künnärpäie pääl, tuud kutsutas plank,» selet’ Ain. Viil käü tä juuskman ja mäng korvpalli.

Tüüseldsilise käest sai tä sälävinütämise pingi. «Ku aigu saa, sis ripu, pää allapoolõ,» selet’ Ain. «Tuu om maru hää, a perän piät kats tunni pikutama. Kellel tuu aig!»

Ain selet’, et peris kõrran sälg iks ei olõ. «Suur varvas om tuim – kohegi är lüüt, ei tunnõ midägi,» ütel’ Ain. «No lask ellä ja niikavva iks väidse ala minnä ei taha.»

Ku rassõmb tüü iin, köüt Ain ümbre kihä jõunõstõvüü – tuu kah hoit sälgä paigan. Tüü man ei karga tä kõrraga pistü, et palki haarda. «Nõsta saa iks, a inne tii kats puusatsõõri,» selet’ miis.

Arulepä Ain kitt, et rippuminõ om sälläle maru hää.
Arulepä Ain kitt, et rippuminõ om sälläle maru hää. Harju Ülle pilt

 

Tüü hooldõkoton tekk’ silmä vallalõ

«Ku hooldõkodo tüüle lätsi, sis lei pään selges: tii kõik tuus, et tulõvikun mitte esi sääl ellä,» kõnõl’ Habe Merike (47) Urvastõ kihlkunnast Lilli-Anne küläst. Timä sälg om kats kõrda tohtri väidse alt läbi käünü.

Sällähädä naas’ pääle 16 aasta iist, ku Merike oll’ latsiga koton. «Mul oll’ inne löütü reuma (juuskvatõbi),» kõnõl’ tä. «A sis naas’ jalg väega valutama.»

Perretohtri kahtlust’ sälähätä. Röntgenipildi perrä arvas’ tä, et Merikesel om radikuliit, ja kirot’ ütstõsõ otsa vällä kolm rohto – ütski es avida. Taastusravist es olõ kah määnestki api.

Ku tohtri Merikese peräkõrd Tartohe saat’, oll’ pääle MRT-toron käümist selge, et iks disk om paigast är. Tarto tohtri pikält es kaalu ja lõikus tetti kõrraga är.

Maanaasõ Merikese jaos oll’ kõgõ rassõmb päält oppi mitte midägi tetä. «Ma pidi sis viil eläjit kah, imä võtsõ lehmä hindä mano,» selet’ tä. «Püüdse hinnäst külh hoita, a mõnõ kuu peräst läts’ tõnõ jalg alt är.»

Sõit läts’ jäl Tartohe lõikusõlõ. «Disk oll’ tõsõ kotusõ päält vällä nihkunu ja no omgi sälg katõst kotussõst lõigat,» kõnõl’ Merike.

Päält tuud nakas’ Merike võimlõma. No tüü oll’ täl tuudaigu saepuruplaaditehassõn, kihhä pidi kõik aig üttemuudu hoitma, ja tervüs naas’ jäl tassakõistõ kehvembäs minemä.

«Ku sai 2008. aastal Sõmmõrpalo hooldõkodo tüüle, sis mu mõtlõminõ muutu,» kõnõl’ Merike. «Muidoki tiidse, et mi kõik saami vanas, a sääl lei mul pildi valla – või taivas, ma olõ jo kah aastidõ peräst sääne. Naksi kõrraga hindäga tüüle.»

Teno häätahtligulõ juhtkunnalõ sai Merike opma Tarto tervüshoiukuuli. Merike kitt, et sääl opati väega tarvilikku asja – ergonoomikat ehk tervüst hoitvat tüütegemist.

Merike opsõ kaema, kuis tä umma kihhä hoit. «Kaet, et köödsän ei olõ, ja lövvät tüütegemises hää korgusõ,» selet’ tä. «Koton, egäl puul piät tuud kaema.»
Merike arvas, et tuud tiidmist olõssi vaia kõigil. Tä om tähele pandnu, et sällähätä om kõrrast rohkõmb ja päämidselt tulõ tuu iks arvudi takan istmisest.

«No tulõ pistü ja tii mõnõ sammu vahepääl!» härgüt’ tä. «No ütle õkvalt, et õnnõ jalotaminõ ei avida. Ma ütle suurõ teno umalõ tütrele Marisõlõ, timä vei minno kolm aastat tagasi trenni.»

Inne Osula kangitrenni minekit oll’ Merike kimmäs, et trenn om õnnõ nuuri inemiisi jaos. «A kai, et ma ei olõki sääl kõgõ vanõmb,» kõnõl’ tä. «Punt om hää ja treener Johansoni Annika mõist vägeväle trenni tegemä härgütä.»

Merikese jutu perrä oll’ kasu kanginõstmisõst lühkü aoga tunda. Ku inne olli käe kõva, a kihä nõrk, sis nüüt hoitva kõtulihassõ kihhä paigan. Tuu tähendäs, et kuigi tä piät hoolõkoton vanno inemiisi käändmä ja nõstma, olõ-i vaia kolmandalõ lõikusõlõ saatmist pelädä.

Merike võtt’ kuldsõn keskiän ette viil üte tükü: «Kesk talvõ tull’ kõrraga mõtõ, et proovi talvõtsukõlusõ är. Poig tull’ kodo ja ragosi lumbiijä sisse mulgu. Võtsõ rõiva säläst ja hops sisse. Tävveste ilma sannalda.»

Tuust aost pääle käü tä lumbin tsuklõman aasta läbi. «Värske tunnõ om ja külmetüshaigusõ võit är unõta,» kitt’ naanõ.

Peris terves saa-i Merike muidogi kunagi. Sälg vai jalg and iks vaihõpääl tunda.

Nii mõtlõs Merike tuu pääle, et tulõvikun es pidänü inämb vanno inemiisi nõstma. Tä opp edesi, et sotsiaaltüütäjä ammõdi pääle saia.

Habe Merike tege trenni, et lihassõ sälgä pistü hoitnu.
Habe Merike tege trenni, et lihassõ sälgä pistü hoitnu. Harju Ülle pilt

 
 

6. rehekuu pääväst tüütäs Lõuna-Eesti haigõmajan magnetresonantstomograaf ehk MRT-toro. Massin massõ miljon eurot ja haigõmaja hindas, et aastan lätt tuud vaia 1000–1200 kõrda. Ku röntgen näütäs är luumurru, sis seo massin ka pehmide kotussidõ via. Tuust massinast ja sällähätist kõnõlõs Lõuna-Eesti haigõmaja neuroluug Mustimetsa Kaja.

Milles tuu hää om, et MRT-massin om Võrol olõman?

Inne pidi inemise Tartohe kliinikummi saatma ja sääl om MRT-järekõrd 1,5–2 kuud. Võrol piät uutma kats nädälit. A et seo om kallis uuring, sis neuroluug tuud edimädse huuga ei tii, ku jutus omma sällähädä.

Midä tiiti, ku inemine kaibas, et sälg valutas?

Neuroluug otsustas, kas om vaia edesi uuri vai sis tulõ naada taastusravvi ja/vai valuravvi tegemä. 40st sällävaluga inemisest om õnnõ kolm-neli säänest, kellel om sälgroodsulüli vaheketas katski vai uma kotussõ päält nii är vaonu, et vaotas närvi pääle. Uuring tetäs sis, ku või kahtlusta lülisamban põlõtikku, sälläaju haiguisi vai lülisamba ahenõmist. A inämbjaolt om sällävalu siski perretohtri asi.

A mille sis nuu inemise ti mano jõudva?

Vast ei olõ kõik perretohtri küländ kõvva kõnõlnu, et sällähalu paranõs inämbjaolt esi 4–6 nädäli joosul, ku inemine uma eloviie üle kaes. Tüü võinu kah är vaihta, ku iks nõstat saekaatrin 12 tunni jutti prussõ. Soovida naada hinnäst liigutama ja om hulga ruuhi, mis vallu vähämbäs võtva.

No inemise arvasõ, et ku sälg valutas, piät vähämbält kompuutriuuringu tegemä. A ku lülisammas om kulunu, tegünese lihaspingõ, tuust tulõ valu, mis liigus edesi tagaotsa vai jalga. Võtt sällä kinni ehk kangõs.

Ku inemine om tohtri man käünü, har’otuisi tennü ja valuravvi saanu, a kolmõ-nelä nädäli peräst olõ-i valu iks är kaonu, sis piässi kimmähe neuroluug timä üle kaema. Mõnikõrd saada sisetundõ perrä inemise kõrraga MRT-massinahe, jätä kompuutriuuringu vahelt är. No lüliketta-hädä näe joba kompuutrist ja lihtsä katsõ perrä är: inemine või saia eski peris häste kõndi, a panõ tä kundsa vai varbidõ pääle saisma, lätt jalg õkva «alt är». Tuu näütäs, et närv om vika saanu.

Ku pall’o om säänest asja, et inemine lätt kiirappi – sis saa kipõstõ ti mano?

Pall’o. Olõ esi EMOn valvõarst olnu ja nännü, ku inemine ütles, et kaibsõ terve päävä maad ja sälg om kangõ. Olõ-i määnestki valuravvi tettü ega eski ibuprofeeni võetu!

A mille pääle peris tõsidsõ lülisambaketta hädä tulõva?

Väega veidü om juhussit, ku inemine om saanu löögi sälgroodsu pihta, hüpänü korgõlt vai kopõrdanu mulku. Tsipa inämb om juhussit, ku inemine om võlss asõndin rassõt asja nõstnu. Inämbüisi lätt disk katski sis, ku hääs arvas. Inemine lätt hummogu hambit mõskma, käü väiku krõks är ja kõrraga om valu takan. Ku tohtri nakkas uurma, sis muidoki tulõ vällä, et lülisammas om iks inne olnu är kulunu vai sis kõvvõr. Ütel momendil saa lihtsäle resurss otsa.

Sällädiski lõikusõ üle elänü kõnõlõsõ, et kõgõ rassõmb om pääle lõikust: tunnõ om maru hää ja kisk tüüd tegemä, kukki tohri ei lupa.

Kõgõ jahmatavamb näüde mu praktikast: inemisel oll’ lülivaheketas katski, lõikusõlõ sai kipõlt ja lõikus läts’ häste. Kümme päivä läts’ müüdä. Inemine kai, et ahah, niidi võeti är, võtsõ kätte ja läts’ murro niitmä. Olõs sis viil sille maa pääl, a mändsengi võsun. Lüliketas kakõs’ vahtsõst är, lõikusõ piirkunda tull’ põlõtik. Hindä ull’usõ peräst lõppi 45aastadsõl mehel asi «grupiga» ja tä jäi suurõst jaost tüüvõimõst ilma.

Kas tuud diskihätä om rohkõmb ku inne?

Haigit ei olõ inämb, a sällävaluga inemiisi külh, ja kõrrast noorõmbit. No tulõ inemine, 120–130 killo, neli-viis kõrda aastan sällävaluga. Midä ma ütle tuu pääle: no võissi iks hinnäst tsipakõsõgi liiguta…

Küsse Harju Ülle

MRT
Harju Ülle pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit