Riitsaarõ Laine om teküs pensionär: tä lüü üten lauluansamblin, käü pensionäre üritüisi pite, korjas ravihainu ja tege käsitüüd. Laine käsitüühuvi kõgõ esierälidsembäs tulõmis om kompvegipaprist tett huss, midä tä om tennü päält 30 aasta ja miä om täämbädses ligi 35 miitret pikk.

«Seo hussi tegemist alost’ mu tütär, ku last uutma jäi. Tegi viis miitret är, sis kasvi lats suurõmbas ja tütrel kattõ huvi är, tõi mullõ ja opas’, kuis tetä,» seletäs Riitsaarõ Laine. Säält edesi om Laine egä aasta nii miitre jago hussi pikembäs kasvatanu. Tuu om puhas käsitüü: paprõ käändäs ütekaupa pastaka ümbre, volditas kokko ja aetas nõglaga niidi otsa.

Kompvegipaprõ korjas Laine kokko hindä süüdüisi kompvekke ümbrest, a sõbra kah iks toova. Ku pall’o paprit hussi sisse pantu om, Laine üteldä ei mõista. A tuud ütles külh, et vahtsõ ao paprõ ei olõ hussi tegemises hää, noid ei saa volti ja nä läävä nõgla all purus.

Kavva Laine plaan taad hussi edesi tetä? «Üte miitre viil tii, sis lüü koti lukku,» lupa Laine. Säändse hussiga midägi tarka tetä ei olõ, a Laine luut ütskõrd taaga üte jõulupuu ilosas tetä. Tä om hussi näüdänü ka iäliidsi festivali käsitüünäütüsel. Kõik kaiva ja imehtivä, et mis taa kül sääne om: es olõ säänest asja nännü.

Suurõ perre lats

Laine om peri Paidra küläst, suurõst perrest. «Meid oll’ pereh katõsa last: kuus sõsarat, kats velle,» kõnõlõs Laine. Täämbä om suurõ perre latsist elävide kirän viil viis: üts veli ja neli sõsarat.

Koolin käve Laine alostusõn neli klassi Tsolgon, sis kolm klassi Leevil. Edesi tulli ummõlusõkursusõ ja plaan edesi oppi, et maalris saia. A vahepääl oll’ kõrd niipall’o muutunu, et kutsõkuuli saamisõs pidi olõma lõpõtõt katõssa klassi. Nii käve Laine Tsolgo koolin katsandan klassin, ku oll’ joba tõisist hulga vanõmb.

Viis aastakka ämmä majan

Tarto liina kutsõkoolist sai Laine maalri-krohvja-plaatja paprõ. Kuuli minnen oll’ Lainel joba peigmiis olõman, Riitsaarõ Ülo. A Ülo läts’ sõaväkke ja Laine kuuli, nii pidi noorõ viil paariminekiga uutma.

Päält kuuli saadõti Laine Põlva MEKi tüüle. Üloga tetti pulma 1968. aastagal, sama aasta sügüse sündü paaril edimäne tütär. Eleti Kääpäl, Ülo koton. «Viis aastat elli ämmä ja mehesõsaraga üte katussõ all, üten suurõn tarõn. Õnnõ kappõga olli saina vaihõlõ tettü,» seletäs Laine tuuaigsõt ello.

Pääväl, ku tütär aastadsõs sai, pidi Laine vahtsõst tüüle minemä, et tüüstaas es kakkõnu. Vahtsõs tüükotussõs sai Võro MEK. Mõnõ ao peräst anti Lainele tüükotussõ kaudu Võro liina kortõr, sis saiva nä umaette elämä. Vahtsõn kortõrin sündü paarilõ tõõnõ tütär ja pääle tuud saiva nä suurõmba kortõri.

Haigus lei jalost

«Olli Võro MEKin tüüline kooni aastani 1988. Sis lei rassõ haigus minno jalust. Lõigati, pääle tuud jäi ma tõsõ grupi invaliidis. Olli puul aastat sinidse lehe pääl, perän es võeta minno inämb kohegi tüüle, esiki koristajas haigõt inemist es taheta,» seletäs Laine.
Tuust tull’ pääle vahtsõnõ haigus, pitsus (depressioon), minkast tuukõrd es kõnõlda ja midä es nimmada. Lainel oll’ eloiso otsan, tä tahtsõ är koolda, as’aki olli matussis valmis pantu.

Miis Ülo vei tsipa vastaajaja kaasa Kaika Laine mano ja tuust käügist sai Laine rassõmiilsüse vasta api. Kuimuudu Kaika Laine täpsembäle Riitsaarõ Lainet tohtõrd’, saa lukõ tastsamast kõrvalluust.

Sünnükodo tagasi

Ku Vinne aig läbi naas’ saama, otsustiva Laine ja Ülo minnä elämä Laine imäkodo Paidra külän. Sääl oll’ edimält hulga ehitämist: majja tuudi vesi, suidsusann ehitedi ümbre Soomõ sannas. Peeti ka eläjit. «Mul oll’ lehm ja kats tsika, 40 kanna,» tulõtas Laine miilde.
Paidran ellen naas’ Laine käümä Tsolko pernaisi seltsi ja lauluansamblilõ laulma. Viil sai Lainest küläelo vidäjä, tä valiti Paidra küläseldsingu esimehes. Tuu tüü osa oll’ ka umist tegemiisist laemb teedäandminõ. «Olli aokiränik, fotograaf ja üritüisi iistvidäjä,» kõnõlõs Laine. Tä naas’ saatma juttõ külä tegemiisist ja elon ette tulnuist nal’aliidsist juhtumiisist Umalõ Lehele. Võro kiil om Lainel iks süämen. «Mi kõnõlõmi maal võro kiilt, propageerimi taad. Küläelon tull’ ette ka häid nall’u. Panni noid kirja ja saadi Umalõ Lehele.»

Pääle tuud, ku miis Ülo 2010. aastagal siist ilmast är läts’, elli Laine viil viis aastakka Paidran. Sis otsust’ vaihta elokotussõ Väimelähe ahoküttega kortõri vasta.

Teküs pensionäär

Laine ei mõista niisama istu, tä piät iks kõik aig midägi tegemä. Toimõndas aiamaal, käü ravihainu ja mõtsast marju korjaman. Et Väimelä om Võro liina küle all, käü Laine tihtsäle Võrolõ pensionääre pääväkeskustõ, kon võtt ossa seltskunnalaulõ tsõõrist ja Meelelahutaja tsõõrist, kon tetäs nal’aliidsi katõkõnnit.

Laine käü kõrra kuun kullõman ka diabeetikide ühingu kõrraldõduid loengit, kon kõnõldas süümisest, hügieenist. Omma psühholoogõ ja neuroloogõ loengu.

Viil tege Laine käsitüüd: kuda närdsuvaipu, kottõ ja linikit. Uma käsitüüga käü Laine mõnikõrd ka näütüisil ja laatul. Sääl omma täl üten ka hindä kor’atu ravihaina. Ravihainu tarvitamist om tä raamatust opnu ja hindä pääl läbi pruuvnu. «Ma usu puhast luudusõravvi ja usu ka farmatseutõ,» võtt Laine uma ravi-usu kokko.

9. süküskuul sai Laine 77 aastakka vanas. «Juudi juubõl,» naard lustligu jutuga Laine seo tähtpäävä pääle.

Rahmani Jan


Riitsaarõ Laine näütäs umma käsitüü-elotüüd: ligi 35 miitret pikkä kompvegipaprist hussi. Rahmani Jani pilt

Kuimuudu Kaika Laine Riitsaarõ Lainel pitsüst ravisi

 
«Mul tull’ pääle haigõsjäämist depressioon. Üü ja päiv lätsi segi. Oodi surma, tarõst välän es käü, olli kõik aig üürõividõga.

Miis vei mu Kaika Laine mano. Laine tull’, võtsõ mul altkäe kinni, küsse nimme ja tuud, mis mul vika. Ku ütli, et eloiso om otsan, ütel’ Laine: «Oi, nimekaim, ei koolõ sa viil kohegi!» Vei meid mehega tarrõ. Meil oll’ üten suula, viina, õlli ja tsukõrd, pannimi nuu lavva pääle. Laine iks kai mullõ otsa ja ütel’: «Mul om siin küläliidsi raamat, kiruta uma hädä siiä üles.» Ku ütli, et hädä om tuu, et taha-i ellä, är taha koolda, ütel’ Laine: «Är sa tuud kül kirutagu. Ei koolõ sa kohegi, tulõt viil mu manu tagasi!»

Sis võtsõ tä mi kraami üskä ja läts’ tõistõ tarrõ. Inne käskse mul uma käega korgi päält är võtta. Käve takantarõn är, tõi kraami tagasi, andsõ viinapudõli mu kätte ja ütel’: «Siist lasõt kolm lõnksu. A inne laskmist puhksat kolm kõrda üle pudõlisuu. Sis panõt punni pääle. Nii tiit egä hummugu.»

Söögiõliga käskse tä mul egä õdak inne magamaminekit marlinutsuga päälaest jalatallani triibu pääle tetä. Iist, külgi päält ja sälä takast. Tsukõrd ja suula, miä Laine käest läbi käünü, pidi õnnõ ma pandma kohvi ja tii ja söögi sisse. Ütel’, et ku otsa saa, tulku ma tagasi.

Ku umbõs aasta peräst vahtsõst Laine mano lätsimi, olli ma ku tõnõ inemine. Laine tundsõ mu kõrraga är, küsse: «Noh, nimekaim, kas iks viil tahat är koolda?» Ütli, et ei taha, selle ma tagasi tulligi.

Sis tegi Laine vahtsõ roho ja elo naas’ tassakõisi parõmbas minemä.»

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit