Suvõl kuuli, et Tarto liinah olõvat rebäst nättü. Mis jutt tuu om, pall’oge, midä kõnõldas. Mõni näge punatsõmba karvaga pinni ja arvaske, et rebäne. Kõnõlõs sõbralõ, tuu umalõ sõbralõ. Sedäviise võlssjutu tulõvage.

Ma elä Tarto Annõliinah. Näe egäl pääväl, kuis lemmikpinnega jalotõdas jalgtii pääl, rihma otsah muidoge. Pini juuskva haina siih, nõstva jalga kõivo man.

Ütspäiv puttõ silmä, et kavvõmbah tühä platsi pääl kõnd suurõmp punanõ pini ütsindä. Vast kotost pakko pandno. Ku lähembäle tull’, tundõ olõvat pini kotsele pikä kere ja koonuga. Peris punanõ karv ja pikk kohhil hand, hannaotsah valgõ tutt. Õkva illos kaia. Pikempält kaemisõga karas’ päähä mõtõ, seo om jo mõtsarebäne! Vahepääl jäie saisma ja nuuhut’ morohaina. Rahulikult kõndeh kattõ naabrimaja autodõ vaihõlõ. Mis kosta, ollige uma aknast rebäst nännü! Ei tiiä, kas tä omge ainukõ, vai tulle näid rohkõmp liina.

Midä olesse mu vanaimä ütelnü? Vast lausno: «Mõtsaeläjä tulõk inemise mano tähendäs hävingot, sõta ja verevalamist.» A ao omma pall’o muutono, mi olõmõ nännü egäsugumaidsi imeasjo. Hoidkõ hävingo iist!

Pärnaste Leida

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit