Ku ma tütrik olli, oll’ mul Eesti priinimi. Elo läts’ nii, et ütel lõpmada ilosal suvõpääväl tull’ tuu hindä mant är anda. Kõndsõmi tulõvadsõga Võro keskliinan. Lähkün saisõ maja, kon armupaarõ ütte panti. Mõtlimi, et käümi läbi ja kaemi perrä, kuimuudu värk täpsele käü.

Istsõmi ammõtnigu nõna ette pingi pääle ja otsõmi uma verevä passi vällä. Paaripandja kai mu umma, kirot’ midägi üles ja tundu, et mu man istus kõik tuu jaos, et hindäle küleluu saia.

Sõs võtsõ naanõ tõsõ verevä raamatukõsõ, käänd’ lehti iist lõpuni, jälki algustõ tagasi ja niimuudu mitmit kõrdo. Mul tõmmas’ süäme alt tühäs, et midä timä sääl lehti pääl vai vaihõl kül näkk’? Prussakit vai täie es tiiä ma nuurmehel ollõv. Pelksi, et viimäte oll’ sääl määnegi kirotus vai templi, millest ma midägi viil es tiiä, midä naasõtahtja paossin om hoitnu.

Kasvai nui nelläs, toda ma tiidse täpsele, et abielon miis innembä olõ õi olnu. Naanõ lavva takan nõst’ suurõ silmä mi pääle, kai tõsidsõ näoga mu tulõvast ja küsse, kas mi esi ka olõmi kaenu, poissmehe passin om kirotõt iin eestikiilse jao pääl «eestläne» ja peräpuul vinnekiilse jao pääl «vinläne». Kuna sääne jant säädüsega ei klapi, sis jääs vormistus är.

Hiitümi mõlõmba, es mõista kolmõ lukõ. Kas tuuperäst ei saaki ma timmä hindäle tõsõs poolõs? Tulõvanõ perrepää kogusi hinnäst ja porisi, et kiä sõs niimuudu tunnispaprõ är tsurksõ, kas naasõvõtt lättki rappa.

Ammõtnik haardsõ toro, kõlist’ kohegi ja andsõ teedä, et tulõ tetä perräküsümine sündümiskotusõst, mis oll’ tõsõn Eesti otsan. Ütel’ viil, et vastussõga lätt aigu.

Kiri tull’ paar nädalit. Meil tuu aoga paariminegi valu õnnõs müüdä es lää ja hindälgi põnnõv tiidä saia, kiä timä sõs om: eestläne, vinläne vai kiäki kolmas. Vastus tull’ ja hiidimi paari.

Edimält oll’ vinne priinimi võõras, a harisi ruttu. Tuul aol es panda mullõ vinne priinime lõppu a-tähte. Mu käest om pall’o küstü, mille mul a-d olõ õi. Ega ma kah täpsele ei tiiä, mändse säädüse perrä tuud sõs es panda.

Kaoma lännüt a-d poogitas mulle tämbädseni mõnikõrd priinimele mano. Piät iks jälki üle kaema ja suumulgu õigõl aol vallalõ tegemä, muido võit vigadsõ paprõga mõnõst hääst ilma jäiä vai hoobis mõnõ võlss värgi tahtmalda kaala saia.

Mihailovi Tiivi

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit