Nõlvaku Kaie om söögiraiskamise teema küländ põhjalikult kirjä pandnu, a tuud and viil laembas aia. Jah, ega mii rahval ei olõ ollu kommõt pruutpaari söögikraamiga pillu vai muud säänest pühädüserüvetämist toimõ panda. Ma mäletä, et es visata esiki kuiunut leeväpätsi eläjiide ette, tetti likõs ja panti ahju. Vällä tull’ nigu värske leib. Tuu kommõ om kahjus piaaigu unõtõt, kui vast…

Vahtsõnõ tauditõrje olukõrd hoiatas suurõ rahvahulga iist, mia tihtipääle pooden edesi-tagasi nõglu. Küländ om inemiisi, kiä tuud väega tõsitsõlõ võtva, ja milles mitte võtta. Nii tulõ vast ka kuiunu leevä ahjupanõk muudu. Ma olõ tuud küländ pall’u söönü, uskõ minnu, hää om. Ja mis saa sis, ku tulõ vahtsõnõ virgus (mu kaonu naabrinaasõ sõna). Vahtsõnõ ja seost tükü maad kurjemb. Sis, arvada, võtva pia kõik hoiatuisi tõsitsõlõ. Kiä õks ei võta, tuuga om kats nall’a nigu haigõ lehmäga.

Saie üles lövvetüs üts karantiini hää külg. Kas näid om viil? Ildaaigu ma panni tähele, et naasõ käävä müüdä liina ja puute, kampsikrae nika silmini üles tõmmatu. Imelik asi, kõik nuu naasõ tundu mullõ väega ilusa. Näost paistu näil ainult silmä ja just nuu olligi ilusa. Mõtõ läts’ mosleminaisi pääle. Noil jo kõik aig ainult silmä välgusõ ja vannust om säält ilmvõimalda vällä lugõda. Nii et, naasõ, ärke varjakõ umma vannust, varjakõ mõnikõrd näku, ku vaia. Ah jah, tuu nägu piasi näil kah nüüd ilusamp ja loomulikump vällä nägemä, kuna ilusalongi omma jo kah kinni, tenu taivalõ.

Kõik nuu näomaalingu omma jo uma kotusõ pääl, kui lähät sõtta. Naisi näku kaien om mõnikõrd tunnõ, et näil käügi päiv-pääväst üts sõda. Meeste peräst? Jätke järgi; noidõ peräst, kel ilusiist silmist küländ ei olõ, ei tasu sõdida. Ja kas tuu meikmise pääle kulutõt raha (kuulu järgi küländ suur summa) ei olõ kah üts suur raiskamine, mia tõnõkõrd külmäkapi sisun tunda and?

Ei olõ suurt vahet, konkotsil inemine raiskas, tuu kõik om üts üle jõu elämine. Üle jõu om mintü toiduhügieeni, rõivamoodu, elumaiu suurusõ, autiide uhkusõ, kultuuriüritüste ja kõgõga, kon vahtsõ ao märk man. Ütski vällämõtõld asi ei olõ esihindäst halv, aga kui tuu rahva sekkä laskõ, piät läbi mõtlõma, kuimuudu vahtsõnõ vikur ülejäänüle mõos. Tuud kutsutas kompleksses lähenemises. Näütüses tehnika arõnõmine: kõik kiti taivani, et nüüd mii päsemi nührüst tüüst. Kiäki es mõtlõ lõpuni, mia tuu nührü tüü asõmõlõ tulõ. Arvati, et tuu om peräst nätä. Oll’ küll, aga tihtipääle tull’ nührü tüü asõmõlõ viil nührümb tüüldäolõk. Täämbädses pääväs om tüüldäolõki vasta vällä mõtõldu hulk mõttõtuid tüükotussid ja mõtõldas iks manu. Mu meelest om tuu niisama söögiraiskamine, nigu poodin ärvisatu kraam.

Kui nüüd viil tsipa poliitilises minnä, sis demokraatia om siiämaani toiminu sääl, kon jõukust ülejäägiga ja kiäki ei ähvärdä. Nii Kreeka kui Rooma demokraatia lätsi upakilõ.

Tasus mõtõlda, kas eriolukõrd, mia meile karantiini tõi, erines väega pall’u sõaseisukõrrast. Äkki saat üte sõna kokku hoita? Kiäki meist ei tiiä, kas seo eriolukõrd ei olõki tegelikult sõda. Vahtsõnõ ilmasõda vahtsiide vahendiidega.
Poiskõsõst pääst sellät’ naabrimiis mullõ, midä tähendäs SOS: seisukõrd om sitt. Tõnõ naabrimiis ütel’ jäl, et sitt om leevä esä. Mõlõmbiil oll’ õigus.

Sitta kah, taa jutt ei pästä kedägi. Paremb pankõ kuiunu leeväpäts ahju ja kui om, sis lämmäst pääst väidseotsaga võidu pääle. Suula kah näpuotsaga. Ega meil äräelämises suurt muud vaia ei olõki.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit