Tuu pidi olõma Antropovi vai Tšernenko aigu. Meil Loosi koolin, kon muido suurt ideoloogiat es aeta, küsüti kõigi käest kats kopkast rahha. Üteldi, et tuu lätt rahufondi.
Kats kopkast es olõ määnegi raha, tuud es olõ kinkalgi rassõ är anda. A meil käve koolin ka paar säänest opilast, kiä olli tõisist tsipa julgõmba ja tuuperäst muialt koolõst vällä visadu. Üts noist kommõntiirse, et taad rahha kor’atas tuujaos, et saanu vahtsit tuumapommõ ehitä.
Ma olli viil nuur ja es mõista niimuudu mõtõlda. A tuu suurõmba poisi ütelüs lei mu pään pildi selgembäs. Tõtõstõ, sis kõnõldi pall’o tuumapommõst ja vaivalt tuud rahha muu jaos vaia oll’. Olli saanu arvo, et ilosidõ sõnno takan või olla hoobis midägi muud, midägi säänest, miä sõnnolõ risti vasta käü.
Võiolla tuusama väiku juhtuminõ andsõ mullõ edesistse ello üten tiidmise, et kõkkõ lorri, midä kõnõldas, ei massa kõrraga uskma jäiä. Tulõ kaia, midä periselt tetäs, ja tuu perrä uma pää seen asi hindä jaos selges märgota.
A ummõhtõgi näemi ja kuulõmi täämbägi maailman hulga säänest juttu, miä käü risti vasta toolõ, midä periselt tetäs. Ja noid, kiä ilojuttu uskma jääse, om kah iks väega suur hulk. Jo näil es käü koolin säänest pätipoiskõist, kiä ilmapildi klaarimbas lei.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja