Tunnõtut aiandusõoppajat Kivistiku Jaani omma opilasõ nimmanu oppajas suurõ tähega. Jaan esi jääs tuu kotussõ pääl tasaligus, nimmas hinnäst innekõkkõ aiandusõ opiraamatidõ kirotajas. No, pensionipõlvõn, om timä suurõs aoviidüsses saanu ka luulõtuisi kirotaminõ.
Minevä kuu lõpun 75. sünnüpäivä tähistänü Kivistiku Jaan om peri Har’omaalt. 1957. aastal trehväs’ tä edimäst kõrda Räpinäle, kon timä veli aiakoolin käve. «Oll’ tsirelide häitsemise aig,» tulõtas tä miilde. Tsireli miildüse Jaanilõ väega ja kõrraga naas’ miildümä ka Räpinä. Innekõkkõ aiakooli, a mitte ütsindä tuu peräst. «Ka seo kandi lämmä inemise ja lämmi ilm võlusi minno kõrraga är.» Viil nimmas’ Jaan Räpinäl elämise hääs küles tuud, et varrampa oll’ tast muu Eestiga hää bussiühendüs: ku olli viil õkvabussi, sai tüüasjun noidõga ilostõ Tal’nan kävvü.
Ku Jaanil tull’ aig ammõtit valli, es olõ kahtlustki, et opma tulõ tulla Räpinä kuuli. Päält kooli lõpõtamist tüüt’ tä kats aastakka Järvamaal Alliku sovhoosin, a sis tull’ Räpinäle tagasi. Oll’ üte aasta aidnik, sis sai oppajakotus priis ja tä naas’ oppama edimält taimõkaitsõt ja köögiviländüst. A kõgõ suurõmb huvi oll’ Jaanil puuvilju kasvatamisõ vasta ja ku timä oppaja Tigasõ Otto pensionilõ läts’, naas’ tä puuviländüst oppama. Tuu ammõdi pääle jäi tä pikäs aos, perän tulli viil viinamarju kasvatamisõ opiainõ mano.
Aiakirändüse autor
Hindä kõgõ tähtsämbäs elotüüs pidä Kivistiku Jaan aiaraamatidõ kirotamist. Puuvilju kasvatamisõ opiraamatit oll’ vaia vahtsõnda ja nii tä naas’ ummi oppamisõmatõrjaalõ raamatis kokko säädmä. Tuu man tull’ naada ka erialasõnno pääle märkmä. «Olõ erialasõnnoga väega pall’o kokko puttunu ja parhillaki viil lüü terminoloogiakomisjoni tüün üten,» seletäs Jaan.
Erialasõnnoga om sääne lugu, et nä omma suurin keelin, näütüses inglüse keelen tihtipääle segi. «A väiku rahva pidävä õigit sõnno tähtsäs ja ma lövvä, et väikeisi rahvidõ ülesannõ omgi terminoloogia paika panda,» kõnõlõs Jaan. Tä tuu säändse näüte, et tihtsäle aetas segi säändse lihtsä asja nigu häitsmepung (õiepung) ja häitsmenupp (õienupp). (Võro keelen üteldäski häitsmepunga kotsilõ häitsmenupp – toim.) «Häitsmepung om puukasvõl talvõl, a ku tuu valla lätt, sis tulõ säält vällä pall’o häitsmenuppõ».
Edimädse opiraamadu kirot’ Jaan 1983. aastagal. Sääl oll’ takan sõnastu erialasõnnost eesti ja vinne keelen. Jaan tulõtas miilde, et 1980. aastidõ keskpaigan käve viimäne vinnestämise aig ja ütskõrd saadõti komisjon Räpinäle kontrolma, kuis käü vinne keele oppaminõ erialatunnõn. Toolõ komisjonilõ sai sis tuu opiraamadu nõna ala anda ja üteldä, et opitas erialasõnno tundma ka vinne keelen. «Ja tõtõstõ, ma nõudsõgi, et opilasõ piät vinne keeli erialasõnno tiidmä. Vinne keeli oll’ tuukõrd olõman hulga opiraamatit, kost om hää mano oppi.»
Jaanil om ilmunu kümmekund aiandusõ opiraamatut puuviljust ja aiamarjust, suur osa noist viinamarjust. 1960. aastil oll’ Räpinäl üts maailma põh’apoolitsõmpi viinamar’aistanduisi ja nii kujonõsi viinamarjust Jaani jaos tähtsä kultuur. No om viinamarju kasvataminõ Eestin saanu huugu kõvastõ mano: om arõtõt säändsit sortõ, miä mi ilmalõ vasta pidävä.
Eestin kasvatõdas ka aprikuusõ: Lüübnitsä külän kasvi kümne aasta iist neli puud, minkast no kolm viil alalõ omma ja siiämaani villä kandva. Lüübnitsä aprikoosõ siimnist om täämbädses pall’o nuuri puid villäkandmisõiälidses saanu, nii mitmõn Lüübnitsä aian ku kavvõmbal.
Luudusõga ei massa võidõlda
Ku Jaani käest aiandusõ kotsilõ nõvvu küssü, võtt tä jutt küläfilosoofi jutu mõõdu. Seo om tsipa idamaiõ tarkuisi ja tsipa talopoja aigu-om-mõttõviie muudu. Kõgõ tähtsämb, midä aiandusõst teedä tulõ, om timä meelest tuu, et ku sa ei istuta vai ei külvä, sis ei saa sa ka saaki. Ja väega rassõ om säändse jutu vasta vaiõlda. Aiapuu tulnu istuta nii, et juurõ omma maa seen ja ladõv taiva poolõ, mitte vastapite. Jälleki puhas tõtõ. A tuu tõõ takast tulõ vällä ka sääne kurb tõtõasi, et mõni opilanõ ei olõ tuud opma tullõn tiidnü ja om vastapite tennü: tsusanu hõragu pistossa taasperilde maa sisse (ladõv allapoolõ).
Viil om aian tähtsä, et ei lasõ kah’ohainal üle kassu, tulõ iks kitsku ja kõblada. Väetämise kotsilõ löüd Jaan, et kõgõ edimädse väetüse võinu aian olla kompost ja sitt. «Ku sa joba mineraalväetüisi kallalõ läät, sis sul piät ka tsipa tiidmisi olõma. Ja kõgõ hullõmb lugu, ku tahat naada kihvtõga taimõkaitsõt tegemä. Sis piät olõma iks väega tark inemine. Ma ei olõ tuud perämädsel aol tennü, selle et tarkust tulõ puudu.»
Haiguisi ja mutukidõ vasta pidä Jaan tähtsäs agrotehnilist tõrjõt, miä tähendäs, et tulõ kasvata sortõ, miä nii kergele haigõs ei jää ja minkalõ mutuka liiga ei tii. A tuu man tulõ rehkendä, et kah’otegijä ja haigusõ arõnõsõ ja muutusõ kõik aig. Hirmsa huuga kõgõ vasta võitlõmisõl ei näe Jaan suurt mõtõt: ku üts aasta om kah’otegijit rohkõmb, sis tõnõ aasta või noid veidemb olla ja võit kodoaiast iks saaki saia.
Kivistiku Jaan seletäs, et aiandusõ ja ülepää kõgõ oppusõ man ei saaki otsi ainukõist ja õigõt tõtõ. Om meistriid, kiä seletäse, et näide jutt om selge tõtõ ja kõik muu võlss, a paari aasta peräst tegevä tõistmuudu ja sis om selge tõtõ tuu vahtsõnõ jutt. «Egän vahtsõn võttõn om midägi hääd, a ka midägi halva, midä mi edimält ei tiiä. Tuu om nigu sõpruga: vahtsõ sõbra man näet sa õnnõ timä väärtüisi, puuduisi ei näe. A vana sõbõr, sa tiiät timä puuduisi kah.»
Huvi kirändüse vasta
Perämädsel aol om Jaan kirotanu ka hulga luulõtuisi ja mälehtüsjuttõ ja noid raamatuna vällä andnu. Huvi kirändüse vasta om täl ammunõ: tä om üten löönu luulõkiräsaatjidõ klubin. Jaan kirotas kül selgen eesti keelen, a mõnõ värsi om tä lasknu Kalla Urmassõl ka räpinä keelepruuki ümbre panda. «Võro kiil mullõ väega miildüs ja Urmassõga meil kuuntüü klapis,» võtt Kivistiku Jaan uma jutu kokko.
Rahmani Jan
Pildi pääle taht Kivistiku Jaan jäiä maskiga. «Valitsust tulõ tukõ,» seletäs tä. Ei saaki arvo, kas tuu om täl üteldü muigamiisi vai om seo tõtõjutt. Rahmani Jani pilt
Tinnõ imänd
Laalõtav viiega: Kats laulijat
Üts väiko aid, sääl siseh pall’o häitsmit,
sa plaadest rata nääde vaihõl näet.
Ku kitsast rata pite kõndi’ võissit,
noid uhkit häitsmit putussi’ su käe’.
Sääl valla karikakra’, krõnglililli’
ja nääde keskel verpjä’ liilia’.
Kõrd-kõrrast vahetusõ’ soolopilli’,
üts tinnõ imänd kuuri juhatas.
Mai lõpuh äkki häitsemä lätt tsirel,
viil inämb juunih hõngas võlssjasmiin.
Nüüt hosta’ ummi lehti laotasõ’,
mõtsviinapuu võrktarra pite hiil.
Om veetse kurb, ku süküst kuulutasõ’
jäl’ valgõ’ loksi’ helläh suvõüüh,
viil hallõmb külmänüisi peiolille
om kokko kanda’ peräh hallaüüd.
Ku märdsipäiv sõs vahtsõst uarmit purõ
ja häitsmit kihonõs jo külmäst maast,
sõs umma aida teretämä tulõ
jäl’ suvõtallituisi ihkav daam.
Kivistiku Jaan
Räpinä kiilde pand’ ümbre Kalla Urmas.