Vabariigi aastapäävä aigu Võro valla avvokodanikus kuulutõt Suurmanni Aino om Orava kandin üts kogokunnaelo vidäjä. Timä kotsilõ ütel’ avvohinnapapõr, et tä om hää suhtlõja ja nõvvoandja luudusõ, rahvakultuuri ja turismi ala pääl. Perämädse aasta Piusa kuupõ külästüskeskust vidänü Aino om ka Orava kandi vanõmbidõ inemiisi kontaktisik ja üritüisi kõrraldaja. Korgõ tunnustusõ saamisõ kotsilõ ütles tä, et hiitü edimält tsipa är.

Suurmanni Aino valla avvokodanigu tiitli saamisõ pääväl. Pedäjä Birgiti pilt

«Tundõ olliva säändse, et mis tuu kül tähendäs vai mille iist. Lätsi kõgõpäält valla kodolehele uurma, mis tuu om. Sis mõtli, et periselt olõ-i ma ainukõnõ, kes tuud väärt om. A hää miil iks om: joba tollõperäst, et Orava kant om veere pääl, tihti ei panda mi tegemiisi tähele,» tulõtas Aino avvohinnast teedäsaamisõ aigu miilde.

Rõõmu ja murrõ

Küsümise pääle, miä tege tälle Võromaa elo man kõgõ inämb rõõmu, vastas Aino, et nuu omma inemise. «Inemise, kellega kuuh oltu, kõrvuisi käütü, omma kõgõ tähtsämbä ja tegevä rõõmu,» seletäs tä.

A täämbädse Eesti elo man om ka üts asi, miä kurvas tege. Tuu om, et eriarsti mano ei olõ sukugi lihtsä saia. «Arst ütles: tulõ nelä kuu peräst vastavõtulõ. Ku nakka kats kuud ette aigu pandma, ma ei saa aigu, ao omma täüs, kunagi ei olõ vapa aigu. Nii interneti ja telefoni tiil üteldäs, et ei saa,» kõnõlõs tä ummi kogõmuisi.

Kõgõ tähtsämbäs pidä Aino uman elon tuud, et täl omma torõda latsõ ja latsõlatsõ. Latsõlatsi om tä kõgõ ka ummi tegemiisi mano haardnu, tennü näidega üten käsitüüd, müügi- ja giiditüüd. Suurmanni Aino löüd, et niimuudu saava nä häste oppi läbikäümist ja kiili.

«Latsõlatsõ omma torõda seldsilidse. Ja ku näile mõni tüü ka ei miildü, sis nä tiidvä, mis näile ei miildü, ja mõistva elon valikit tetä. Latsõlatsiga üten tüüd tetä om hää, seo and jõudu,» kõnõlõs tä.

Ilosa Piusa liivast klaasi ja nahkhiire

Perämädse säidse aastat Piusa külästüskeskust vidänü Suurmanni Aino ütles, et Piusa liivakuupõ käü kaeman peris pall’o rahvast. «Pilediostjit om aastan 24 000 ümbre, a peris pall’o om ka noid, kiä käävä niisama jalutamah. Ku seoaasta edimäne lumi tull’, oll’ hulga kelgutajit, kes sisse es tulõki,» kõnõlõs tä.

Külästüskeskusõ man om valla tettü ka klaasitarõ, kon saa kaia, määndsit ilosit klaasõ Piusa liivast Eesti esi paigun tettü om.

«Säänest ilosat klaasi ei olõs tettü Eestin, ku meil säänest liiva es olnu. Ega ma alkoholi ei armasta, a ku kõik nuu klaasi sääl riah omma, sis kaet ja mõtlõt, et kül omma ilosa. Naa Hiina as’a omma kõik üttemuudu, sirgõ, a meil omma kõik lihvidü, vaiva om nättü,» kitt Aino.

Piusa kooba omma ka talvitamisõpaigas timahavadsõlõ aasta eläjäle nahkhiirele. Suurmanni Aino löüd, et nahkhiiril lätt Piusal häste ja tetäs viil tüüd, et naanu parõmbalõ minemä. Näütüses Eestimaa Luudusõ Fond kõrraldas nahkhiiri kaitsõs vahtsidõ tunnõlidõ tegemist, et nä kokkosadavin kuupõn hukka es saanu. Ja proovitas hoita ka tuud, et inemise es lännü nahkhiiri talvõl üles ajama. «Ku nahkhiir talvõl üles aetas, sis tä om nigu lats: aja kõik tõõsõ kah üles, selle et ikäv om. A ülesaedu nahkhiire koolõsõ är. Nii et kes taht nahkhiirt nätä, näge ka külästüsplatvormi päält, kuis nahkhiire makasõ,» ütles Aino.

Vahtsõ as’a tsuskva takast

Aino tüüelo om olnu kirriv. Tä pidä hinnäst püsümäldä henges, kes ei suta väega pikkä aigu samma asja tetä. A vahtsõ tegemise andva tälle jõudu ja huugu mano. «Ku ma lää vahtsõ as’a pääle, sis ma tunnõ, et teküs vahtsõnõ huug. Taha iks rohkõmb tetä, vahtsit asju. Ku ma ütte paika jää, sis ma soigu sinnä,» seletäs tä.

Nii om Aino Vinne aol pidänü Orava kandin dispetseri, külänõvvokogo esimehe, eräisikide zootehnigu ja partorgi ammõtit. Ku tull’ vahtsõnõ aig, naas’ tä kõrraga tallo pidämä. Tuu man oll’ tä ka Põlva maakunnan edimäne taloliidu esimiis. Et ütsindä talo suurt peret är es söödä, jäi talopidämise kohustus pojalõ. Aino naas’ Oravil puuti pidämä. Eräpuut oll’ kül kehvä kotussõ pääl, a edimält läts’ peris häste, selle et puuti sai säänest kaupa telli, midä koopõratiivipoodin es olõ. A ku ka koopõratiivipuut kaubavalikut suurõmbas tekk’, läts’ eräpoodil kitsas.

Poodi kõrvalt naas’ Aino tegemä käsitüüd ja läbi käümä Võro käsitüüliidsiga. Tetti käsitüüpuut, kõrraldõdi laatu. Ku tuu aig otsa sai, lei Aino üten esisugumaidsin projekten, oll’ tüüldä inemiisi tugiisik ja nuuri ettevõtjidõ mentor. Edesi tull’gi Piusa külästüskeskus, a ka tuu vidämise and Aino seo kuu lõpun noorõmbalõ inemisele üle. «Ma olõ joba kuus aastat ka pensionär olnu. Esiki häste, ku pensionärile tüüd om olnu,» kõnõlõs tä.

A usku või, et käe üsän sääne püsümäldä kogokunnaheng külh istma ei jää.

Rahmani Jan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit