Midä kõnõlõsõ luudusõ märgi timahavadsõ sügüse kotsilõ? Antsla kandi miis Pulga Jaan ronisi õdaguhämärüsen mäe otsa, kai ümbretsõõri ja püüdse midägi ette arvada.

«Tan ei olõ määnestki süküst viil nätä. Ku ümbretsõõri kaia, kas sa näet mõnt kõllast kõivu? No sääl om üts häste vana kõiv, säält vahelt paistus. Tuu om nigu kõllatsõmb külh, a tuu om kõik aig kõllanõ.

Pai om kül pruunis lännü, tuu om arvada tollõst, et pall’u vihma om tullu.

Aian om ka nii, et valgõ klaari nakkasõ ütsiku minemä klaaris. Maaha om näid muiduki sadanu, naid oll’ pall’u sääl otsan. Eks ülearudsõ satasõ maaha. Sügüseubina, nuu ei olõ sukugi viil valmi. Ma ei olõ eski viil julgunu mahla tetä.

Aiaviläga om nii, et ua omma ülearu ilusa. Hernil ei olõ kah vika. Põrkna omma viimätsel aol suurõs lännü. Kapsta ei olõ viil valmi. Kurkõ jaos oll’ seo kül halv suvi. Ja tomadi ei saa valmis: tulõva rohilidsõ otsa, vihma käen läävä mustas, vereväs ei lää. Ütsiku läävä, a võinu rohkõmb. Kartult om häste suuri, a väiksid kah om iks peris hulga seen.

Ku inemiisi perrä arvada, sis villä omma võtmada tan ümbretsõõri. Pulga Jaan käü väega aigupiten. Ku olõs süküs tullu, kas tä nii aigupiten käünü? Täl om aigu küländ. Ja nii om luudusõga kah.

Vai sis kaet eläjid. Kaarapõld om mõtsa veerest kõik är süüdü. Harilikult omma kaarapõllun tsiga ja kits, nuu omma säändse tõpra, kõndva kesk põldu ja nakkasõ sääl nätsütämä. A tan om ilustõ kõrralikult veerest võetu, arvada tõõsõ eläjä omma. Varõssõ ja ronga, nuu söövä hoolõga villä põra. Või-olla om tuu määnegi hädäabinõu näil. Kunnõ ei olõ, kurõ saiva tuust ammuki arru, lindsivä kohegi kavvõmbalõ. Vast sis hainaritsikit süümä. A nüüt ollõv üts jagu näid tagasi.

Suu oll’ vanast kõik mügrisit täüs. Tulliva mu aiakraami kah süümä. Nüüt ei olõ süüdü. Märkse vällä, et naabrimehel om suu veeren tükk maad, kon om vana kulu, sääl eläse nastigu. Nastigu söövä mügri är! Ja ku repän üüse tulõ, tuu ka kaib näid vällä. Ja sis arvada šaakal. Siin om mulkõ kõik täüs kaivõtu, sügävält maa alt. Suurõ hüürläse lindsivä tan, inämb ei linda. Arvada omma nuu kah vällä kaivõtu joba. Säänest külmä ei olõ ollu, mis noilõ olõs lõpu pääle tennü.

Ma arva, et süküst tulõ viil uuta. Nigu kevväi jäi ildas, jääs süküs kah põra ildas. Esiasi om muiduki, et tuu edesi-tagasi jukõrdaminõ käü. Kõrd om sääne külm aig, mõni päiv om õigõ lämmi. Tuu jukõrdaminõ või nika jõuluni vällä minnä. And ütte ku tõist ilma.

Mis säält edesi tulõ, talv. Ma ei mõista muud märki üteldä, kaksõ mehiläisi valla, panni näile süvvä, sis laepäält oll’ taru maru kõvastõ kinni tettü. Eelä panni söögi, täämbä naksi manu valama, täämbädse üüga olli jäl kinni tennü. Nii kõvastõ pigitadu ei olõ nä innembä ollu. Mehilädse paistusõ külmi uutvat.
Nuu külmä võiva sügüse ka tulla kõrras, a ma ei usu, et lõpligult. Ku tulõ, sis tulõ sääne külm, mis puid ei hiidütä.»

Rahmani Jan


Pulga Jaan istus mäe otsan ja arvas sügüsest ilma ette. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit