Säänest priinimme om täämbädse ao Eestin õnnõ 16 inemisel. Nimi olõ-i Eestin pantu, a siiä saanu Lätist. Ruhja kandi miis Ādams Galgan tull’ Lätist Eestimaalõ Koikküllä ja tõi üten ka nime, miä timä oll’ sääl saanu 1822. a paiku. Timä priinimme panti kirja ka kujul Galsons. Koikküllä ostsõ tä talu 1865. aastal.
Nimme om ka täämbädse päävä Lätin olõman, a määnegi tävveste harilik nimi olõ-i taa säälgi. Eestin naati nimme pia kirutama K-ga. Ütest külest tuuperäst, et eesti keelen olõ-i harilik nõrk täht sõna algusõn; tõõsõst külest tähendüse peräst. Vinne keelen oll’ sama sõna, miä om priinime alussõs, küländ häste tunnõt ja algas kah K-ga.
Om väega tõõperäne, et Ruhjan valiti priinimes kasvunimi; võiolla valiti sääne nimi esiki kostki kasvuraamatust. Eesti keeli om taa haina nimi kalganirohi, inglüse keelen galangal, täämbädse ao Saksa keelen Galgant, a vanõmba ao Saksa keelen Galgan ja vinne keelen kalgan (калга́н) (liigi omma Alpinia officinarum ja Alpinia galanga). Tuu om sääne ingvääritaolinõ juurik. Kalganirohu omma peri Lõunõhummogu-Aasiast ja noid opiti Euruupan tundma Vinnemaa kaudu 17. aastagasaal. Väikene kalganiruuh (saksa Echter Galgant) om keskaost peri ravihain. Suurõ kalganirohu (Alpinia galanga) taikeeline nimi om Kha ja tuud tundva eestläse kah Tom Kha supi nimen.
Haina hinnäst Lätin muiduki ei kasu, a Liivimaa sakslasõ tunni tuud umast köögist. Joba 1731. aastal ilmu Saksamaal raamat «Neu volkommen Kräuter-Buch» ’vahtsõnõ tävvelik rohuraamat’, kon oll’ katõlõ kasvusordilõ ütidse nimega Galgan pühendet terve lehekülg.
Ütel kõrral om Lannamõtsan nimme ka eestistet. Vahtsõs nimes om võet Randmaa.
Koikkülä, Lannamõtsa ja Kaagjärve kandin om hulga nimmi, minkal Läti tagapõhi. Mõnõ noist omma siiä tulnu, a mõnõ siin lätläisile pantu.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.