Plado Helen (39) om eesti keele oppaja Helsingi ülikoolin, lisas uur võro ja seto kiilt nii Tarto ülikoolin ku ka Võro instituudin. A suvõs om tä iks tulnu uma kododsõ Valgjärve viirde Kosõlõ, et tan tsipakõsõ Võromaa õhku hingädä, inne ku jälki suurtõ liina tagasi piät minemä. Heleni katõn keelen kudamisõ blogi kõlbas kaia ka sis, ku sääl värskembit asju viil olõki ei.

Olõt kasunu Põh’a-Eestin Keilan, a ummõtõgi kõnõlõt ja uurit võro kiilt. Kuis tuu niimuudu om trehvänü?

Mu juurõ omma Võromaal ja kõik suvõ olõ Võromaal uma vanaesä man olnu. Ja es naka vanaesä latsõ peräst eesti kiilt kõnõlõma, iks kõnõl’ umah imäkeeleh. Et vanaesä oll’ mu umbõ hää sõbõr ja mullõ väega tähtsä, sai mu jaos tähtsäs ka võro kiil. Viil ildampa, ku ma jo ülikoolih opma naksi, sai arvo, ku perädü suurõ rikkusõ ni ku põnõva keele olõ vanaltesält perändüses saanu.

No, ku ma esi kiili uuri, mõista parõmbahe arvo saia, mille ma võro kiilt kõnõlõ. Kiili ja esieränis säändside väikuide kiili puhul, nigu om võro kiil, om väega tähtsä keele prestiiþ. Ku keelel om korgõ prestiiþ, sis tahtva inemise tuud kõnõlda, a ku ei olõ, sis naatas kõnõlõma hoobis säänest kiilt, millest saa vast rohkõmb kassu (näütüses tuuperäst kõnõlõsõ pall’o Vinnemaa soomõugrilasõ ummi latsiga hoobis vinne kiilt). Mu jaos om võro keele prestiiþ kõik aig korgõ olnu – taa om mu vanaesä kiil ja mu Keila sõpru jaos oll’ taa midägi niipall’o erilist, et tuu nõstsõ võro keele prestiiþi mu jaos viil inämb.

Määnest tulõvikku sa võro keelel näet?

Tähtsä om, et latsõvanõmba andva keele ummilõ latsilõ edesi, et inemise pidävä umma kiilt tähtsäs ja ei häbendä taa kõnõlõmist. Lisäs toolõ om tõisi kiili päält nätä, et häste lätt säändsil väikuil kiilil, mille kõnõlõja mõistva olla väega häätahtlidsõ ja lepjä inemiisiga, kes ei olõ harinu kõik aig väikut kiilt kõnõlõma ja tegevä viko. Kiil, midä pruugitas, iks muutus. Mi piät muutuisiga lepmä. Ka säändside muutuisiga, mis tulõva üteh vahtsidõ kõnõlõjidõga, ja ei tohe är hiidütä näid, kes võro kiilt kõnõlda tahassi, a väega häste ei mõista. Niimuudu jääs kiil alalõ. Muidoki om lisäs vajja ka säädüse ja riigi tukõ.

Kas sul om mõni illos vai nal’akas mälehtüs võro keelega köüdüssen? Kas sul om mõni sõna vai ütlemine, miä sullõ esieränis miildüs?
Midägi väega nal’akat tulõki-i kõrraga päähä, a võlssi arvosaamist om külh olnu. Ma olli algklassõh, ku kõrra anti meile koolin mürret piimä. Ma lätsi tuud tüütäjile ütlemä ja panni väega imes, ku nuu saa-s arvo, midä ma üldä taha. No muidoki ütligi ma sääl, et piim on mürre. Säänest eesti sõnna nigu tilgastanud ma es tiiä, a tõsõ sääl jälkinä es tiiä, mis mürre om.

Ütlemiisist om mullõ väega jäänü miilde tuu, midä vanaesä iks ütel’, ku ma pliidi mano unistama jäi ja unõhti är tuld säädi. Sis ütel’ tä mullõ: «Tuli ei taha tuhn’akut tegijät, lats laiska hoitjat.» No pruugi taad iks esi kah.


Plado Helen Hollandin Friisimaal Leeuwardeni liinan. Lindströmi Liina pilt

Sa tüütät parhilla nii Helsingi ku ka Tarto ülikoolin ja viil ka Võro instituudin. Midä sa noin paigun täpsembähe tiit?

Jah, mu päämäne tüükotus om parla Helsingi ülikuul, koh ma oppa eesti kiilt, a timahavva oll’ mul ka võro keele kursus. Nii Tarto ülikoolih ku ka Võro instituudih om mul tsipakõnõ tiidrükotust, Tartuh uuri ma eesti ja võro keele grammatikat ni Võrol om mu päämädses ülesandõs kirota võro keele grammatikat. Meil om tah tüürühm, kellega mi arota läbi taa, mille ma kirja olõ pandnu.

Kas Helsingi ülikooli tudõngi opva hää meelega võro kiilt? Mille?

Paistus jah, et opva hää meelega. Mul oll’ külh edimäst kõrda Helsingih võro keele kursus, a inne minno omma taad sääl opanu ka Saarõ Evar, Jüvä Sullõv ja Junttila Santeri. Kõigilõ om iks opjit ka tulnu. Ütsjago opjist omma nuusama, kiä omma opnu eesti kiilt ja kellel om Eesti vasta suur huvi, a opjidõ siäh om olnu ka säändsit, kiä eesti kiilt opnu ei olõ. A näid huvitasõ jäl (vähembä) soomõ-ugri keele vai sis ülepää esi keele. Helsingih om võro keele vasta peris suur huvi. Lisäs võro keele kursusõlõ olõ käünü jo kats aastakka ütel tõsõl kursusõl võro keele olokõrrast kõnõlõmah.

Hariligulõ inemisele tundus grammatika üts väega hirmsa asi. Mille sa naksit tuud uurma?

Päämädselt tuuperäst, et mullõ om kõik aig tundunu grammatika üts perädü põnnõv asi. Ja tuu, kuimuudu grammatika muutus vai mille pruugitas mitmõst võimalusõst just tuud ütte, om viil kõgõ põnõvamb. Näütüses uurimi parla Tarto ülikooli tiidläisi Lindströmi Liina ja Pilviku Maarja-Liisaga taad, kuimuudu pruugitas Võro- ja Setomaal eitusvormõ, kas üldäs: «Ma ei lää täämbä tüühü», «Ma lää-i täämbä tüühü» vai kogoni «Ma ei lää täämbä tüühü ei».

Sa piät nii eesti ku ka võro keelen kudamisõ blogi. Kuis sääne mõtõ tull’?

Kudaminõ om sääne asi, mis om väega juuriga köüdet, ja mu juurõ omma Võromaal. Päält tuud tahtsõ näüdätä, et ka võro keeleh või tetä säänest mooduasja ku pitä bloki. A kah’os om viimätsel aol blogipidämine veidükene soiku jäänü.

Täämbädsel aol arvatas, et egäl inemisel võissi päält uma päämädse tüü olla ka vähämbält üts hobi. Miä omma su hobi?

Mullõ miildüs väega lukõ ja käsitüüd tetä, päämädselt kuta. Mõlõmbalõ ei jää kah’os aigu, nii et ku kua inämb, sis loe veidemb, ja vastapiteh. Sporti proovi ka iks tetä.

Küsse Saarõ Hipp

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit