Teie kats pikkä päivä põllu pääl tüüd. Sügüse jäi maa kündmädä ja teno lämmäle talvõlõ olliva orashaina juurõ miitre-pikkudsõs kasunu. Tõmbsi virkse krabliga läbi ja kaki juurõ vällä, et kardokilõ kah kasumisruumi jäässi. Kartol maan, tulli käro ja tühju kastõga maja mano. Teie jo keldriussõ valla, et as’a är panda, ku tundsõ, nigu olõssi süä saisma jäänü. Silmi iin läts’ mustas ja rohkõmb ma midägi ei mälehtä.

Ku üles virgu, olli nigu kirämark pikäle asfaldi pääl, näopuul ülespoolõ. Prilli olliva kah pääst puul miitret kavvõmbal. Aiõ hinnäst hill’okõistõ üles. Kukrun oll’ muhk ja vallus kah, muido tunduva liikmõ terve olõma. Koobõrdi tarrõ ja naksi õdagust süümä. A isso es olõ. Poolõ tunni peräst naas’ ossõlõ ajama ja kõtt läts’ valla. Süä kah klopsõ, a tuud es panõki niipall’o tähele.

Mõtli, et piässi vast iks pää pääle sadamisõ ja ossõlõ ajamisõ peräst kiirabi kutsma. Helisti 112. Tull’ kiirabi, kaiõ mu üle, uursõ ummi aparaatõga ja ütel’, et mul um süä rütmist vällä lännü. Veenü Põlvahe, a pääst vaia kompuutrit tetä, midä Põlvan ei saa, ja sõit läts’ valla Võro poolõ.

Pääd uuriti kompuutriga, a midägi halva es leütä, oll’ kõva põrotus. Naati sis rohto tsilgutama suundõ ja pääle kesküüd üteldi, et kodo ei saa, pandas intensiivi.

Ku mullõ sääl kõik juhtmõ ja toro külge panti, sis olli nigu kinniköüdet vang. Üte käe pääl oll’ kanüüliga tsilkminõ, tõõsõ käe pääl vererõhumadsett, sõrmõ otsan hapnikumõõtja, rindkere pääl kleepsu süämetüü kaemisõ juhtmidõga, sis viil põiõkateedri. A kõtt valla, vaia vetsu minnä. Üteldi, et haigilõ ei olõki intensiivin tualetti ette nättü, lasõ püksi vai küsü siibrit. No sis küsse kõtukinnistit. Nii hää rohi oll’, et ülejäänü haiglapäivi peräst es olõ inämb vaia murõhta.

Ku muido inämb-vähämb terve ja teküs inemine är aheldõdas, sõs tulõ külh ahastus pääle uma abitusõ peräst. Üü olli kõgõ hullõmba. Maada sai tunni ao kaupa tuuperäst, et egä tunni takast mõõtsõ aparaat vererõhku ja pitsit’ mu olavart. Koroonahirmun olli kõik vaheussõ kinni kleebidü. Käüti kalitori ussõst, mis kääkse nii hirmsahe, et õkvalt pidit üles virguma. Monitor kah mängse saina pääl erinevät muusikat.

A süä elli iks uman rütmin ja es mõtlõgi paika minnä. Peräkõrd ülejärgmädsel hummokul otsustõdi minno är uinutada ja elektipauguga süä paika lüvvä. Ma esi es tunnõ midägi, a peräst oll’ rõnna pääl illos roosa plaadi jälg, nigu olõssi kiäki lämmä triikravvaga triiknü.

Edesi läts’ elo lõbusambas. Osa juhtmit ja torrõ võeti är. Pääle narkoosi magasi pia terve päävä. Peräst olli jo nii kõlbulik, et viidi är siseosakunda.

Ma tahassi tennädä kõiki naid tarku, lahkit ja häid meedikit, kes mu peräst pidivä vaiva nägemä. Ega näid oll’ mu ümbre nii pall’o, et es jõvvaki miilde jättä.

As’aligu tohtri Merikesega trehvsi kõgõpäält EMOn ja perän siseosakunnan viimätsel pääväl. Tä lasksõ minno kodo ja lugi oppussõna pääle.

Intensiivin olli kõik nigu tubli tüümehidse: nä toimõndi ja liiku nii kipõstõ, nigu olõssi siiva külen ja sada paari jalgu all. Miilde jäi põetaja Kati, kes minno siiberd’ ja mitu kõrda mõsksõ. Ütesõnaga, tennä kõiki, kes olliva tüül 15.–19. lehekuuni.

Ja viil: võrokõsõ umma iks väega lahkõ ja hää. Ütski kõrd es tunnõ ma hinnäst alambana, et meedik olõssi haigõst korgõmbal olnu. Jakkugu teil kõigil kannahtust nii rassõn tüün ja olkõ terve!

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit