Ettevõtja, Kubija hotelli ja luudusspaa umanik Pindmaa Aigar kõnõlõs, kuimuudu om parhillanõ kriis mõotanu timä ettevõtmiisi, ja märgotas ka ilmaelost laembalõ.

Midä parhillanõ aig maailma jaos tähendäs?

Ma mõtlõ vast tõistmuudu ku pall’o tõõsõ, a seo om olnu maailmalõ õnnistus. Seo om lahknu är hulga noid süsteeme, midä kunagi peeti normaalsõs. Tõsõst külest om seo opitunn tuust, et elo ei olõ kõik aig nii illos, nigu vällä paistus.
Mul om olnu võimalus kävvü pall’odõn maailma riiken, ka väega vaesin maiõn, kon inemise tundva suurt rõõmu tuust, ku saava hummogu hindäle katõ käe vahelõ valmis tetä pätsikese leibä, midä suuhtõ tsusada. Sääl ei olõ pudrumäki ja piimäjõki. Mullõ tunnus, et mi hääeloütiskund om lännü tsipa liialõ. Ma ku ettevõtja ei tohes ja ei saas nii kõnõlda, a olõ kasunu säändsen koton, kon esä tull’ Tsiberist ja maja, kon mi elämä naksimi mu imäkoton, oll’ edimält kanamaja. Esä tull’ ja naas’ mittemillestki kõkkõ üles ehitämä. Säält ka mu opitunni: mõista keväjä kardokit maaha panda, mõista kapstit maaha panda, mõista nätä rõõmu, määndse vilä siimnist kasusõ. Pall’o täämbädse ao inemise ei olõ tuud är opnugi. Mi pere saa egäsugumadsõn olokõrran toimõ, huulmada tuust, kas supõrmarketist om egä päiv midägi võtta vai ei.

Midä om tähendänü kriis ti ettevõttõ jaos?

Rassõ aig. Mi olõmi pidänü kümmekund hääd inemist vallalõ tegemä. Proovimi täämbä alalõ hoita nii pall’o, ku võimalik ja pall’o mi sisemädse reservi omma valmis hoitma. A mul ei olõ kunagi olnu tunnõt, et Kubija är kaos: ei kao! Ma arva, et mi tulõmi seost olokõrrast vällä. Rassõ ao ommaki tuu jaos, et näist üle saia.

Kuimuudu ti taast aost vällä tulla plaaniti?

Küllä sa läät jo iks sinnä, kon sinno naaratusõga vasta võetas. Ku peremiis sais vihadsõ näoga ussõ pääl, käänät ümbre. Mi proovimi umin inemiisin optimismi alalõ hoita ja tulla rassõst aost vällä ütenkuun.

Tahami tarvita ka riigi meetmit, midä om ettevõtjilõ, innekõkkõ turismisektorilõ lubatu. Arvami, et meil om tuu jaos tävvelik õigus. Minevä aasta statistikaammõdi teedüsse perrä ollimi 22. palgamasja Eesti hotelle hulgan. Tan, peräpõrgun, ku kaemi kõiki suuri hotelle. Olõmi massukultuurin hinnäst väega vastutustundlikult üllen pidänü, ei olõ umilõ inemiisile masnu ümbrigupalka. Mi ei olõ ka hotellisektorin kõgõ madalamba palgaga ettevõtõ. Olõmi pruuvnu ummi inemiisi hoita, niipall’o, ku võimalik.

Midä kõnõlõsõ parhilla tõõsõ ärimehe, näütüses Võromaa äriklubi rahvas?

Esialgu oll’ taa šokk kõigilõ. A ma arva, et äriklubin omma edumiilse ettevõtja, kõik tulõva seost olokõrrast vällä. Usu, et kiäki ei panõ pille kotti. Olõ mitmõga kõnõlnu, oldas optimistligu, loodõtas kõgõ parõmba pääle.

Kas olõt nõun, et Võromaad pututasõ säändse kriisi veidemb, selle et olõmi veeremaa?

Jah. Ku puiõ ladvan torm murd, sis allpuul om iks rahulikumb. Ku säält, kon om elojärg parõmb, võetas kolm piirakut är, sis om tuu rohkõmb tunda ku seo, ku tan jääs üts piirak veidembäs. Mi kandi inemise omma uma elämise viie poolõst rahulikumba, pall’odõl om maal elämine, omma olõman määndsegi varu, saias toimõ.

Miä om Su meelest Võromaa kõgõ tähtsämb ekspordiartikli?

Süük, midä mi tast puhtast luudusõst saami, ku sutami taad väärindä ja müvvä. Ka mi pere om inämbüse umist piimätuutist seo kriisi aigu Nopri talumeierist telnü. Võimaluisi piiren tulõ tukõ paiklikku.

Tähtsä om ka võrokõsõ kainõ mõistus ja rahulikkus. Mi sutami seod välläpoolõ näüdädä, et om ka võimalik veidembäga toimõ saia.

Kõnõldas kül pall’o mõtsatüüstüsest. Seo om illos, a ma ei olõ peris tuud miilt, et egä perämädse kuusistu ja pedästü piäs maaha võtma. Las jäiä ka midägi eläjile ja mi latsilõ.

Määndse muutusõ omma iin turismin? Kas siseturism või elävämbäs minnä?

Meil Kubijal om olnu sisemist tarkust tsihti mõnõ perämädse aasta ummi tegemiisi Eestimaa inemiisile. Mi teedüssekogon om parhilla päält 20 000 Eesti perre kontakti, kellele mi egä kuu saadami vällä uudiskirja tuu kotsilõ, midä põnõvat mi man saa tetä. Kitämi iks Võromaa puhast luudust ja tuud, midä luuja meile om andnu: süvembä järve, korgõmba mäe ja puu. Tähtsä omma kultuur, süük, ka mi inemise, kes tan tüütäse: koka, massööri, majapersonal.

Neo külälise tulõva mi mano tagasi: tiidvä ja tundva seod kotust, tundva näkopite noid, kiä tan tüütäse. Olõmi täämbä ja tulõvikun noidõ inemiisi jaos olõman, huulmada tuust, midä maailm mõtlõs. Ja ku piiri valla läävä, tulõ vast rahvast ka Läti ja Vinnemaa puult.

Vast jõud seo kriisiga peräle ka tuu, et kõik, miä kavvõn om, ei olõ kuld, miä hilkäs. Ka ligembäl om pärliid, mõistligu valiku ja hinnaga.

Kohepoolõ ettevõtlus tulõvikun käändä või?

Seo või olla mu vannusõlinõ esieräsüs, a ma ei usu äpindüst. Inemise omma elänü tan maa pääl mitu miljonit aastat. Mi ei suta mõnõkümne aastaga är unõhta taad keskkunda, kost mi tulnu olõmi. Inemine om kar’aelläi, taht lähedüst tunda. Seo jääs nii, huulmada tehnoloogiast.

Olõmi üts luudusõ osa, ei saa ellä luudussäädüisi vasta. Võimi kül ette kujota, et olõmi kõikvõimsa, a periselt ei olõ. Perämädsel elominotil olõmi kõik võrdsõ, ei kaia tuud, ku rikas vai võimsa sa olõt.

Kuis Sa parhilla ummi päivi veedät?

Ma ei olõ käünü puultõist kuud Tal’nan. Mõnõ aasta iist võtsõ kokko: olli aastast 42 üüpäivä autoroolin. Seo tege õigõ mitmõ kuu jago raisatuid tüüpäivi.

Mul omma suurõn jaon uma as’a tan elon tettü, tunnõ mõnno päivist ja aastist, miä omma mullõ antu. Olõ mitu kõrda kaenu taad vahtsõt filmi Jüssi Fredist. Täl om õigus, et viläkas mol’otaminõ või mõnikõrd olla pall’o mõttõkamb ku arulda rabõlõminõ.

Parhilla olõmi hummogit perrega alostanu meditatsiooniga Eestimaa toetusõs. Meil om olnu aigu ütstõõsõ jaos, om olnu aigu mõtõlda elo üle, säädi kõrda ummi sisemiidsi suhvliid.

Küsse Rahmani Jan


Pindmaa Aigar. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit