Tuu pilt sais mu silmi iin täämbädseni: tummõrohilinõ kapstalehesupp, kesken munakõllanõ, äkki pimmes lännü küük, nuu hirmhiitünü näo tsõõrih ümbre pikä söögilavva… ilmahtuma kõmahk.

Sinnä saa päält 60 aastaga. Oll’ suinõ aig, ku kapstalehe jo tuuvõrra kasunu, et naist andsõ värskit supiliimi kiitä. Nii istimigi maal hulgakõisi söögilavvan, taldregu rohilist suppi täüs nõstõtu.

Tsõdsõ oll’ midägi maaha unõhtanu ni juussõ kõrras tarrõ. Seimi, suurõ kõnõliva ummi juttõ. Välän kuuldu piksepilv tulõman, kõmistõli õigõ kõvva.

Ütekõrraga tõmmas’ köögi iks nii pimmes, et kõtun võtsõ kõhevilõ. Sis ilma ette kuuluhtamada käve sääne kõva raksahus, et aknõklaasi klirisivä ni majasainaki värisivä. Kõigil jäie luidsaski poolõ tii pääle.

Vanaimä ütel’, et jessukõnõ, taa nigu suurõtükü pauk ilmasõa aigu, nüüd leie külh kohegi sisse. Sis läts’ tarõuss vallalõ, tsõdsõ saisõ ussõpaku pääl, näost lubivalgõ ni kogõli: kerävälk.

Mi summan joosimi tarri pite lakja kaema, kas kongi palas vai om purus. Õnnõs, süäme kergendüses, es olõ tuld ei pilpit lindaman, tarõ luhvt tundu õnnõ esimuudu.

Tullimi küüki tagasi ni tennässimi Taivaessä. Tsõdsõ kõnõl’, et tä oll’ uman tarõn olnu, ku tuu kõmahk käve. Tennü ussõ vallalõ, et küüki tulla, nännü, et tulõkerä juusk’ liuhka üle tõõsõ tarõ põrmandu.

Edimält löönü kipõlt uma ussõ kinni, vet ollegi parõmb. Kullõlnu, et kõik vakka, julgunu vahtsõst ussõ vallalõ lüvvä ni küüki tulla.

Joodõti tsõdsõlõ tsukruvett ni arotõdi, et iks väega häste läts’. Järgmädse hummogu naas’ lell umma raadiot krutma. Tuu oll’ toona sääne kobahk katõ maailmahtu vägevä patareiga, nigu parhilla 2–3kilonõ mõsupulbripakk. Kõik tuu kupahtus saisõ pikä puupingi pääl. Raadio es tii kõssugi, päälegi oll’ hummoguvalgõn nätä, et pingi mõlõmbast otsast suur kilt külest om tsäksähtü. Selge pilt, säält tuu kerävälk läbi kävegi.

Mehe hirnsõva, et Vinne välk, saaki-ei inämb varguisi Ameeriga unno kullõlda. Arotõdi viil, kost tuu kerä vällä võisõ kävvü. Läts’ kipõn aigu viil, ku lellänaanõ suurõmbat kraammist tekse ni nihot’ laja sängü, miä otsapiteh tarõ nukah saisõ, kavvõmbalõ. Sis paistu kätte, et katõl sainapuulsõl sängüjalal kah tükü otsast olliva ku kirvõga lüüdü.

Kaeh, kost tuu kerä vällä võisõ juuskõ. Viil kõrd tennässimi, et tä nii imelikku tiid pite mõistsõ kaoda ja mi kallist koto maaha es paloda.

Raadiolõ ostõti muidogi vahtsõ patarei ja saie kullõlda avaligult propagandauudissit ni varguisi läbi räginä-undamisõ tuud kavvõ maa «unno».

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit