Vana aasta lõpun sai kultuuri- ja muusigamiis Kelbä Heiki valmis raamadu, kon kirän 17 juttu Võromaa inemiisist. Jutu kumpasõ periselo ja vällämõtõldu piire, a andva kõrralidsõ pildi Võro liina ja timä ümbrekunna aoluust.

Raamadu «Elu ongi muinasjutt» autor Kelbä Heiki seletäs, et naa jutu, miä raamatus omma saanu, andva edesi Võromaa ello ja Võro inemiisi olõmist kõgõ lihtsämbän tähendüsen. «Mi tihtsäle näemi õnnõ suuri kujjõ, a samal aol om mi ümbre inemiisi, kelle elo ei olõ mitte veidemb kirriv ja kelle perrä kujonõsõ mustri, midä või nimmata mi uma Võromaa mustritõs,» kõnõlõs tä.

Naid juttõ, miä raamatus omma saanu, kirot’ Kelbä Heiki kuus aastakka. Kotussõ, mink tegemiisist lukõ saa, omma Väimelä kant, Sõmmõrpalo ja Võro liin. Kelbä Heiki ütles, et nuu omma timä ja timä edevanõmbidõ jaos tähtsä kotussõ.

«Ka pildi, miä omma raamatulõ valitu, omma inämbüisi peri mu vanõmbidõ ja vanavanõmbidõ albumõst,» ütles tä.

Vanõmbidõ ja vanavanõmbidõ juttõst omma algusõ saanu ka inämbüs juttõ tegeläisist. A pall’odõn juttõn ei massa otsi ütte kimmäst prototüüpi. «Periselt omma tegeläse mitmõst kokko kirotõdu, ku paar tükkü vällä jättä. Raamatust ei massaki otsi tuud, kiä nä olli, tulõ nätä, et nii eleti,» seletäs Kelbä Heiki.

Ka tuu kotsilõ, et juttõn ei lää kõik väega häste ja om ka hulga hirmsat, om Heikil seletüs: «Elo ei piä ega saaki roosilinõ olla, a elon tulõ nätä ruusõ!»

256lehekülelidse kõvvu kaasiga juturaamadu om kujondanu Vaheri Marika.

Rahmani Jan


Kelbä Heiki näütäs umma raamatut Katariina allee pääl. Ka üts raamadu juttõst kõnõlõs majast säälsaman kõrval. Rahmani Jani pilt

ARVUSTUS: väärt raamat

 
Üts asi om kül tävveste selge: tego om väärt raamatuga. Tan ei olõ tett asjo ilosambas, ku nä omma, ja mõni lugu jääs peris hinge kriipmä. Taa om raamat aost, innekõkkõ minevä aastasaa tõõsõst poolõst.

Kokko andva neo luu küländ hää pildi tuust, kuimuudu esi põlvkunna omma Võromaal elänü. Mu jaos tull’ kõgõ inämb ello vällä kooli- ja portreelugudõst. Ja kuigi täämbädse ao lugõjalõ võiva mõnõ kooli- ja kodo- ja muu vägivallaga köüdetüisi asju miildetulõtamisõ rassõ vai uskmada olla, omma nuusama juhtumisõ seo raamadu rosinis.

Hulk tegeläisi kõnõlõs raamatun võro kiilt. Et tego om juttõga Võromaast, sis om tuu loomulik. Kõgõ parõmbalõ tüütäs säändse võttõ tarvitaminõ luun, kon kats võrokõist piät umma eloluku eesti keelen kirja pandma.

Häti om muidoki kah. Paarin kotussõn om autor kumbanu hää ja halva maitsõ piire. Ja ma es saa lugõjana häste joonõ pääle muinasjuttõga raamadu lõpun. A tõrvatsilka nuu hädä kokko vällä ei anna. Nii et mass hinnäst edimädsest, küländ rassõperätselt kirja pant jutust läbi jürrä, edesi lätt laapsampa ja lugõmisõmõno om kimmäs.

Rahmani Jan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit