Paar aastat inne Võrru kolimist mul inämb pinni es olõ. Tühi kuudisuu vahtsõ kõgõ vasta, ku muru pääl olli.

Kuut oll’ ehitet küüni sisse, toda es saa är kah viiä. Mõtli, et sinnä kõlbasi määnegi mängupini.

Närdsupoodist löüdse pikki kõrvugõ valgõt ja pruuni värvi pehme pini. Ega mul sinnä kuudimulku muud es olõki vaia ku pääd ja edekäppi. Sääl tä sõs lösüt’ ja vahtsõ värte poolõ.

Mõnikõrd sõitsõ mõni autu värte taadõ, saisat’ kõrra ja läts’ minemä. Ütskõrd tull’ tõsõltpuult maia üts tutva naanõ küllä. Imehti külh, a ega ma es küsü, mõtli, et kai mu lilliaida. Viil sõs tull’ selgüs, ku lätsi ütele värte pääle vasta. Naksimi tarõ poolõ minemä, ku tä küsse: «Kas tä kuri kah om?» Edimält es saa ma arvu, kes tuu kuri om. Vei tä küüni manu pini kuudi ette. Sõs saimi õkva kõtutävve naarda. Mullõ sai kõrragõ selges, mille inemise mu poolõ es julgu tulla: nä pelksi jo pinni. Edespite püüdse iks värte pääle vasta minnä, ku kiäki tull’.

Ma es mõista ilmangi arvada, et üte närdsupoodist tuudu pininässiga või nii pall’u nall’a saia. Ku ma är kolisi, jäi tä mullõ kuudimulgust perrä kaema.

Niklusõ Mare

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit