Mõnõ aasta iist läts’ mii hulgast är korgõst koolitõt suumlanõ, kiä umast koolitusõst suurt es hooli ja elli esiesäde kombõl tollõst, midä maal vai viil tälle pakku oll’. Säändse elu man sai tä nii mõnõgi asja hindäle selges mõtõlda. Üts säändsiid asju om tüüpuudus. Linkola raamatun «Ellujäämise küsimus» 93. lehekülle keskel om sääne jutt:

«Pelk olemine või elulemine, eksistents ei ole elu, vaid õudusunenägu. Kodanikupalk, elamishüvitis tühipalja olemise eest kujutab endast inimese suhtes kõige hullemat sorti julmust. Ööpäevas on kuusteist kohustuslikku ärkvelolekutundi. «Heaolus» elava inimese suurim ja tihti lahendamatu probleem on, kuidas saada need tunnid kuluma.» Ja tsipa allpuul: «Ellujäämisühiskonnas pole tööpuudust ega ainsatki tööhõive nimel välja mõeldud mõttetu töö tegijat.»

Nii, nüüd jõuami kolmõ kaunimba sõnani, tegelikult kolmõ egäpäävätse küsimusõni:

1. Kas tiimi ka midägi?
2. Kas sul võimu om?
3. Kes perrä lätt?

Ülearugi tutva jutt ja kahjus väega sügävä sisuga. Ja tuud juttu kõnõlõsõ inemise, kedä rahvas om targas pidänü. Innembä, 10–20 aastat tagasi. Tarkust om näil viil praegugi alalõ täpselt nii pall’u, et nuu kolm küsümüst positiivselt är lahenda. Tuuga asi ka piirdus.

Kunas sis pill lahki puhuti? Kes olli puhkja? Linkola sellätäs tuu asja iluste är. Kiäki leiut’ massina, mia inemise iist rassõ tüü är tekk’. Kõik naksiva kitmä: mis nüüd viga ellä, ei pea inämb rassõt tüüd tegemä. Asi arõnõsi edesi ja tull’ aig, kon ei pea inämb määnestki tüüd tegemä. Oh sedä õnnõ! Nüüd mi olõmi nigu pall’u reklaamit «õnnõliku kana». Ainult et ei küsü kannu käest kiäki, kas nimä iks ommava õnnõliku, ja mii käest kah ei olõ küsütü.

Linkola tõestas, et asi om täpselt vastapite ja tuu «õnnõlik elu» vii meid hukatustõ, mia jo otsapite käen. Karoona-paanika ainult tõestas timä juttu: alkoholism om jõudsalõ kasuma nakanu, kuna inemise tahtva «midägi tetä». Joodikiide rikmalda aju pand tuu probleemi ilustõ kolmõ küsimustõ sisse, aga terve ütiskonna kotsilõ kohandatult om tegu kindla hukatusõga. Linkola puult vällä pakut «Rohilidse liikmise tsihtprogramm» tundu mullõ 30 aastat tagasi hullumeelsus, aga nüüd, kon hukatus kõigilõ nätä (kiä taht nätä) ja õkvalt käpäga kumbada, olõs ma ainult paari punkti man tsipa vasta vaielnu.

Päämiselt tulõ tuu vastavaidlõmine Eesti ja Soomõ tsipa tõistsugustõst oludõst. Paistus, et Eestimaa rohilidse ei olõ kah Linkolaga eriti nõun: kui Linkola nõudsõ egasugustõ narkoainiide äräkiildmist, sis mii rohiliste programmin om kanepi legalisiirmine. Tollõn ja pall’udõn punkten olõ ma Linkola puult.

Ja kui Linkolal oll’ tävvelikult paprõ pääl ja silmä iin, määnest ütiskonda tä tahtnu, sis mii rohiliste unistust ei olõ ma lugõma trehvänü. Ma järeldä, et tuud ei olõki. Kahju.

Viil inämb om mul kahju, et ma es näe Linkolat silmäst silmä ja es saa timäga üü läbi vaielda. Nüüd om ilda.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit