Tapõlus, miä käü parhilla Eestin pensionireformi ümbre, jääs mullõ küländ arvosaamalda as’as. Hädä tollõn, et kõnõldas õnnõ rahast, tuust, kuimuudu inemisel vanast pääst rahha olnu. Ummõtõgi ei olõ raha midägi säänest, miä püsüs, kõttu täüt ja tarõ lämmän hoit. Raha iist saa noid asjo kül osta, midä elon vaia lätt, a aig om näüdänü, et raha om nigu keväjäne lumi: tä sulas kipõstõ är. Täämbä kor’adu raha iist ei saa 10 aasta peräst inämb tuud, midä täämbä saat.

Ku perrä märki, sis inemisele om elon püsümises vaia puhast õhku ja vett, süüki, lämmind tarrõ, rõivit sälgä ja tsipakõsõ tõisi inemiisi seltskunda. Vanan iän toimõsaamisõs tulnu pruuvi tüüiän tetä kõik tuujaos, et tähtsä elos tarvilik olnu lihtsäle olõman. Joba tuu, ku elät maal, saat umast salvkaost vett, kasvatat midägi aiamaa pääl, kütät tarõ ahoga lämmäs ja tiit puupliidi pääl süvvä, and inemisele kõvastõ majanduslikku esisaismist.

Arva, et innekõkkõ pidänü tulõvadsõ pensionäri täämbä hindä jaos selges mõtlõma, midä vanan iän vaia minnä või. Või-olla omma hoobis kõrralik majakatus, tüükõrran ahi, tagapaaga puupliit ja keti otsan pang kotussõ, kohe pensionis investiiri.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit