Misso rahvamajah olli 1971.–1974. aastagal õga katõ nädäli takast tandsuõdagu, koh mängse kotusõpäälne punt nimega Kastõpiisa. Nä lauli ja mänge nii ilosahe, et sai ümbretsõõri väega kuulsas. Esiki Võrost vuursõ nuuri tandsma. Mul sai kah keskkooli aigu sääl pall’ogi jalga keerutõdus. Pall’o löüdse tast elosaos tõõsõpoolõ.

Nuurmiis, kel oll’ keskkuul läbi ja käve Võrol joba tüül, pidäsi pallo pruutõ. Nä elli ilma piteh lajah. Poiss trehväs’ näide kõikiga ja kutsõ Misso tandsupidolõ. Esi märgot’, et üts tütrikõst joud õks peräle.

A võta näpust – pidolõ ilmu neli-viis pruuti. Nuu muidogi ütstõist es tunnõ. Tsura silmäs’ rahvamaja ussõ päält ja lei vedeläs. Juusksõ puuti, ostsõ kangõmbat ja pagõsi bussijaama. Sääl konot’ terve üü ja värisi, et näüdsikile vahelõ es jäänü. Kodoni oll’ täl kümme verstä. Süümaol tuigõrd’ miis tarõ mano. Imä härsse, et kuis nii ilda viil karglõmast tuldas. Poig vasta: «Pido vinnü pikembäs, ku arvssi.»

Ildampa, ku nuurherr pruutõga trehvämäh käve, võlssõ, et imä jäi niipall’o haigõs, et pidolõ oll’ võimalda minnä.

Jutu päätegeläse nime jäti ma selle nimmamalda, et tä mu mehe hää sõbõr oll’ ja mi puul taad janti kõnõli ja naardsõ. Looda, et tää pruudi taast tembust tiidä ei saa.

Liira Singa

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit