2017. aasta rehekuu 21. päiv. Kargõ sügüsene hummogupuul. Mu imä oll’ siist ilmast mõni päiv varramba är kutsut ja ollimi tedä Niitsiku surnuaiah är saatmah. Saisimi ümbre imä viimädse puhkõpaiga. Keriguoppaja oll’ imäle kõik hää soovi üteh andnu, palvõ är lugõnu, ja kuulut’ vällä leinasaisagu.

Mõtli, et mul om vanõmbidõga iks väega vidänü. Nä elli kuuh 57 aastat. Es nä käü kunagi koskil ütsindä, iks kõgõ kuuh. Es olõ näil suuri tülüsid ega pahanduisi. Es olõ meil ka kõgõ rassõmbil aigõl millestki väega puudus. Mõnda imä koedu kleidikese mustrit mälehtä viil täämbägi. Ummõl’ meile rõiva sälgä ja avit’ hää meelega kõiki. Ja nüüd om kõik otsah.

Tundsõ, kuis silmä jäl likõs kiskva. Mõtli, et ku ma häste üles vahi, sis kuivatas tuul mu silmävii är ja ma ei piä jäl kätt karmanihe paprõräti perrä tsuskama.

Nõsti silmä üles ja näi, et katõ täüs elojõuh pedäjä vahelt küündü maa pääle kats helkäjät pääväkiirt. Ja säält korgõst, latvust õnnõ veidükese allapoolõ, pääväkiiri päält liuõl’ allapoolõ puulehekene. Midä allapoolõ, toda suurõmbas keeru lätsivä. Ütekõrraga näi, et tuu ei olõ mitte puuleht, a kõgõ ilosamp pääväpaabusilm, kedä ma kunagi nännü olõ. Nii ilosidõ värvega, nigu olõs õkva pildiraamatust vällä linnanu. Edimält linnas’ tä kalmu pääl pärjä seeh olõva liilia pääle. Pandsõ kõrras uma siiva kokko, tegi vahtsõst vallalõ ja linnas’ pingi otsa pääle. Puhas’ sääl paar sekondit ja linnas’ mu esä hää ola pääle. Kullõl’ sääl veidü ja linnas’ kalmu pääle tagasi. Iks üte pärjä päält tõõsõ pääle, vaihõlõ mõni tsiirahus. Sis tegi paigapääl paar kipõmbat liigutust, kerküsi õhku ja nakas’ tsiirõldõh tultut tiid tagasi minemä. Edimält olliva keeru vähämbä, mida korgõmbalõ, toda suurõmbas nä lätsivä. Pia es olõ inämb värve nätä ja täpikene kattõ korgõlõ.

Läts’, ja jätt’ õhku pall’o küsümiisi. Es olõ liblikit joba mitu nädälit nännü. Mille õkvalt sis? Kuis tä nii korgõlt tull’ ja mille õkvalt pääväkiiri päält? Mille tä täpsele esä ola pääle linnas’? Inemiisi oll’ ümbre imä kalmu veidü rohkõmp ku sada.

Peielavvah edimält muust es kõnõldagi ku pääväpaabusilmäst. Noid, kes liblikat tähele es panõ, oll’ mõni ütsik.

Ütskõrd suvõl, ku surnuaiah olli, linnas’ mu ümbre üts väikukõnõ admiral. Ütskõik, kohe ma ka es liigu, oll’ tä mul lähküh. Ku ma autohe olli istnu, tegi viil auto nõna pääl kah paar tiiru ja linnas’ sis tagasi surnuaia väretist sisse. Om, minkast mõtõlda…

Ma usu, et õga inemise jaos om timä imä esieräline. Nii ka mino jaos. Kõgõpäält kasvai joba tuu peräst, et täl oll’ üts silm sinine ja tõõnõ pruun. Piaaigu, nigu pääväpaabusilmälgi.

Kiviti Kadri


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit