Vällä om tulnu Laanõ Triinu latsiraamat «Krutskiline tita. Päähäkääntäv tita», kost saa lukõ väikese latsõ juhtumiisi. Raamatun omma jutu kõrvuisi eesti ja võro keeli, võro keelen om noid juttõ võimalik ka autori ettelugõmisõn kullõlda. Raamat kingitas egäle Võro ja Põlva sünnütüsmajan sündünüle latsõlõ.
«Seo om raamat väikeisile latsilõ ja näide vanõmbilõ,» tutvustas raamadu kirotanu Laanõ Triinu. Üts raamadu mõtõ om Triinu meelest näüdädä latsõvanõmbilõ, et latsiga või ka võro keelen kõnõlda vai näile vähembält võro keeli ette lukõ.
Raamadu jutõst tulõ vällä, et latsiga saa lisas kõigilõ hätile mõnikõrd ka pall’o nall’a. «Kaet, et lats kasus ja mis tä tege ja sis kratsit kukrut ja mõtlõt, et ahaa, kuis tä kül niimuudu tege. Proovit tuu hindäle är seletä ja sis kirotat tuust luu. Ega taa jo õkva elost ei olõ maaha kirotõt, a prototüübi ommava koton käeperi olnu. Tuu, et latsil om uma ja salanõ maailm, uma mõtlõminõ, om kül ilmselge,» kõnõlõs Laanõ Triinu.
Seo om Laanõ Triinul kolmas latsiraamat. Kõigin timä raamatin om niimuudu, et jutu omma kõrvuisi eesti ja võro keeli. «Olõ kirotanu põhiliidsist asjust elon: kassi, pini ja tita. Midä tähtsämbät elon viil om? Kõik naa raamadu omma esi hinnäst kätte andnu. Pini oll’ mu hää sõbõr, timäst õkva pidi kirotama, selle et pinnel, nigu titadõlgi, om uma huvitav maailm ja tuu maailm om tõisiga jagamist väärt. Kass oll’ nii salanõ tegeläne, et timä võtsõ osa salaperäst tõistõ ilma üten ja tuuperäst sai kirotõdus lugu kassi tõistõ ilma minekist ja tuust, kuis tõsõ piät tuuga lepmä ja midä nuu tõsõ sis luutma jääse,» seletäs Triinu ummi latsiraamatit valla.
Tita-raamadu sünnüle and’ huugu tuu, et Triinu om umilõ latsilõ pall’o raamatit ette lugõnu. «Ja ku sa loet latsilõ ette, sis ma ei olõ säändse kaubaga nõun, et loe ette midägi, mis mullõ ei miildü. Ja ku ma latsilõ kirota, sis taha kirota nii, et noil, kes piät naid ette lugõma, om kah hää olla. Esiki ku nä ei naara sama nal’a pääle, mille pääle latsõ, a määnegi nali vai juhtuminõ om suurõ inemise jaos kah.»
Raamadu and’ vällä kirästüs Hea Lugu, pildi joonist’ kunstnik Joa Mariann.
Raamat kingitäs egäle sündüväle latsõlõ
2005. aastagast pääle om Võro instituut tennü egäle Võro ja Põlva sünnütüsmajan sündünüle latsõlõ määndsegi võrokeelidse välläandõ. Varrampa om kingitü lauluplaatõ, seost suvõst naatas kinkmä raamatut, mink võrokeelitsit juttõ saa autori esitüsen ka kullõlda.
«Raamatuga üten tulõ sääne võimalus, et kiä taht, tuu saa kullõlda kõiki naid juttõ võro keelen nii, nigu autor näid ette lugõ,» seletäs Võro instituudi direktri Kuuba Rainer. Et võrokiilsit välläandit om kingitü sündüvile latsilõ joba pia 15 aastakka, rehkendäs tä, et üte, tõsõ vai kolmanda naist omma täämbädses saanu joba 7000–8000 Vana-Võromaa last.
«Niimuudu kuuldva latsõ väikust pääle tsipakõsõ võro kiilt,» võtt Kuuba Rainer välläandidõ kinkmise mõttõ kokko.
Rahmani Jan
Laanõ Triinu om raamadu «Päähäkääntäv tita» hindäle pildi pääl pää pääle käändnü. Rahmani Jani pilt
Tita ja tsolgipang
Kõgõ inämb hõisku täüs lätt tita tsolgipangi man. Köögin om pang, kohe valõtas kohvipaks, kardohkakoorõ’, pudrukaabõ’ potipõh’ast ja muu sääne kraam, miä tsialõ süvvä’ sünnüs. Tsia meelest tege tsolk timä söögi väega makõs. Nii om sõs tsolgipang kõgõ täüs tsätsü, vätsü, läkä ja lökä, midä ütski päält tsia ülearvo ei salli’. Õnnõ tita pidä tsolgipangist vast samapall’o luku ku tsiga. Nigu tä pangi silmäs, unõhtas tä eskina uma lemmiku – vispli – ja vidä hinnäst kipõstõ-kipõstõ sinnäpoolõ. Ku suurõ’ inemise’ küländ kipõ’ ei olõ’, om tita pia hinnäst tsolgipangi vangu külge riputanu vai kogoni pangi veere nõalõ pistü ajanu ja kõigutas pangi, et tuud ümbre aia’.
Laanõ Triinu
Seod ja tõisi raamadu juttõ saa kullõlda aadrõsi wi.ee/heliraamat päält.