Jo märdipääväst pääle tetäs joulust juttu. Poodi ja kaubakataloogi mugu pakva, et ostkõ joulus tuud ja tõist. Mi inemise omma muiduki enämbüisi taa jandiga harinu, tegevä hendäle nimekirja, medä om vaija pikis pühis söögitegemises ja medä kinkmises, ja ostva tasahaaval ja mõistusõga.

Mõni nätäl tagasi naksi siin ja sääl kuulda ja lukõ olõma, et mi peami egas juhus katastroofis valmi olõma ja kodu egäsugust kraami ostma. Et või tulla uputus vai torm vai sõda …

Tormi meil mõnikõrd om jah. Minevä suvigi oll’ elektri mitmal puul üle nädäli ärä ja rahval lätsi talvõs külmä pantu marja summa, aga ega elektrit kohegi tagavaras ei korja.

Uputus ei saa meil vast külh kuigi suurt hätä tetä, aga sõta inemise, kõgõ rohkõmb vanõmba, kiä egasugutsõid aigu nännü, külh pelgäse.

Vanõmbail inemiisil om õks tsukrukott nulgan, ei käü kiäki taad üte kilu kaupa ostman, ja vääga hää, ku noorõmba autuga tuu kraami poodist kodu toova.

Ega tuu tsukrukott ja mõni kilu suula kotun halvas ei lähä, ku inemisel nii kimmämb olla om.

Esiasi om jahu ja pudrukraamiga. Kui naid henele pall’u kodu kor’ada, omma varsti mardiga sisen.

Kompvekke ja piskviite soovitõdas kah tagavaras osta, aga tuu om sääne kraam, mea jo poodin tükis vanas lännü olõma, selle et taad kõkkõ om jo nii armõtudõ riiulide pääl …

Määnegi tagavara om egalütel, kiä sis õks hommugu puuti manna vai riisi vai helbeide perrä juusk, ku putru kiitä taht.

Maainemise ei saaki säänest tsirkust henele lupa ja hiina süüki vai pitsasid ei olõ nail ka kostki telli.

Tiku ja patareiga lamp omma kah olõman, selle et ku elektri vai mõnõs tunniski ärä lätt, medä mõnõl puul peris pall’u ette tulõ, sis peat õks nägemä, kohe minnä ja medä tetä.

Vast peat suurõmbõidõ liinu inemiisile miilde tulõtama, et külmän kapin võis olla mõni konserv, moosipurk ja muna, jahu võisõ ka pühapäävätse koogi jaos nädäli seen valmis osta. Esiasi, ku elektri lätt ja muud pliiti ei olõ… No sääntseide plaanõga lähät jo peris suhe!

Ütest suurõmbat sorti maapoodist oll’gi ildaaigu kõgõ lihtsämb jahu ärä ostõt ja pudruhelbeid es olõ ka säidsend sorti, ennegi vast kats.

Aga mõni päiv ildamb näi, ku müüjätütrigu rõõmsa näoga riiulid täüs pandi: vahtsõnõ kaup oll’ kohal, kuuplaan täüs ja preemiä paistu!

Vahel tulõ sääne andsak mõtõ, et kas kõgõ suurõmb kriis ei olõki meil nain suurin poodõn, konh om hädäste vaija riiuli vanõmbast kaubast lakõmbas saija …

Üts hallus asi tulõ enne joulu viil egäl puul postkasti. Nuu omma suu ja jalguga joonistõt pühädekaardi.

Tinavasta oll’ mõnõn kuväärin kallendri kah ja tuu pakk oll’ peris kallis.

Tagasi ei taheta ja masma ei pea, om sääl kirutõt, aga kiä taht sääntse vaivaga tettüt ilma rahalda! Ja ku naid henele ei taha, sis mindäs ja saadõtas õks tagasi, ja süä valutas.

Vast olõs targõmb nuil, kiä puudõga kunstnigõ iist rahaasju ajava, kiruta paki manu, et egaüts või massa nii pall’u, ku massa saa.

Sis olõs kõigil süä enämb rahul, selle et mi inemise ju tahtva avita, kas vai veidü, ku rahha ülearu ei olõ.

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
võrukõnõ

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit